Allergiad ehk ülitundlikkusreaktsioonid kassidel ja koertel

Allergiad ehk ülitundlikkusreaktsioonid kassidel ja koertel

Ülitundlikkus (hüpersensitiivsus) on immuunsüsteemi haiguslik seisund, mille puhul tundliku (sensibiliseerunud) organismi korduv kontakt allergeeniga põhjustab tugeva immuunvastuse, mis kahjustab ka organismi enda kudesid.

Koostas PetCity veterinaar DVM Kertu Kivirand


Allergeenide hulka kuuluvad tolmulestad (nii kodutolm kui ka näiteks kuivtoidupakkides leiduda võivad tolmulestad), õietolmud, hallituseosed, loomade kõõm ja eritised, toiduained, ravimid, putukad (lestalised, kirbud, sääsed).

 

Allergiahaiguseid esineb tänapäeval järjest sagedamini, kuid täpseid põhjuseid, miks see nii on, ei teata. Arvatakse, et tegu võib olla muutunud elukeskkonnaga (loomad elavad rohkem tubastes tingimustes kemikaalide läheduses ja kuivas õhus), muutunud toiduga (rohkem lisaaineid), liigse hügieeniga (sage pesemine, vale pesuvahend), geneetiliste teguritega (aretuse tagajärg). Samuti pöörduvad omanikud lemmikutega rohkem arsti juurde ja arstid oskavad allergiaid rohkem diagnoosida.

 

Ülitundlikkusreaktsioone on 4 tüüpi: 1.-3. tüüp on varased reaktsioonid, mis kujunevad välja minutite kuni 8 tunni jooksul pärast allergeeniga kokkupuudet; 4. tüüp on hiline ülitundlikkus, mispuhul reaktsioon tekib 24-48 tunni jooksul.

1.tüübi alla kuuluvad kiire tekkega anafülaktilised reaktsioonid. Süsteemselt avaldub selline allergia anafülaktilise šokina (tekib hingamisraskus, krambid, oksendamine, kokkukukkumine, isegi surm) või näoturse ja nõgestõvena (ehk urtikaariana, nahalööve). Lokaalselt võib tekkida allergilist riniiti, bronhiiti ja astmat, atoopiat ja toiduallergiat.

2. tüübi alla kuulub näiteks mittesobiva veregrupi ülekandel tekkiv hemolüüs, autoimmuunhaigused.

3. tüübi alla kuuluvad näiteks vaktsiinireaktsioonid (nt. nahasisene sõlmeke).

4. tüübi alla kuuluvad näiteks kontaktallergiad (nt. turjatilga manustamisel tekkiv nahalööve või karvakadu).

 

Lemmikloomi kimbutavad sagedamini toiduallergia, atoopia, ülitundlikkus putukahammustustele, allergiline riniit ja kroonilised kopsuhaigused (astma, bronhiit).

 

Allergiline riniit väljendub aevastamise ja ninanõrena, võib esineda ka silmapõletikku ja nõrevoolu silmadest. Probleem võib ägeneda teatud perioodidel (nt. sügisel, kui kõnniteid liivatama hakatakse; kütteperioodil, kui toas on kuiv õhk; kevadel õietolmu levimise ajal).

 

Krooniline bronhiit (kasside astma) väljendub köhimisena ja raskematel juhtudel hingamisraskusena.

 

Ülitundlikkus putukahammustustele, enamasti kirbuallergia. Ülitundlikkus tekib hammustava putuka süljes olevale valgule, enamasti on probleemiks kirbud. Kirbutabandus ei pea olema silmanähtav, et tekiks immuunreaktsioon. Eriti kassid on väga puhtad loomad ja omanik ei pruugi kirpe märgata. Tegu ei ole häbiväärse haigusega ning igal loomal võib potentsiaalselt kirpe olla. Kirpude mitte nägemine ei välista nakatumist, seetõttu peaks iga väljaskäiv loom vähemalt kevadest sügiseni (ka soojal talvel) regulaarset kirbu-puugitõrjet saama.

 

Toiduallergia. Toiduallergia puhul reageerib immuunsüsteem toidus esinevatele valkudele (harvem süsivesikutele). Sarnaste tunnustega on toidutalumatus, mille korral immuunsüsteem reaktsiooni tekkes ei osale, kuid praktiliselt ei ole allergia ja talumatuse eristamine oluline. Toiduallergia sümptomiteks on sügelus ja korduvad nahapõletikud, mõnedel juhtudel oksendamine, kõhulahtisus, roojas võib esineda verd. Sagedaste seedehäirete ja sügeluse esinemine nooremal loomal viitab toiduallergia võimalikkusele. Levinuimad allergeenid on veiseliha, soja ja kana. Sageli esineb toiduallergia atoopikutel, sel juhul võib toiduallergeeniga kokkupuude põhjustada atoopia ägenemise.

 

Atoopia. Atoopia on geneetilise eelsoodumusega allergiline reaktsioon õhus levivate osakeste suhtes (tolm, hallituseosed, teiste loomade või inimeste naharakud). Atoopikul võib tekkida atoopiline dermatiit ehk nahapõletik, silmapõletik, astma. Haigus avaldub enamasti noorematel loomadel (6 k-3 a), kuid ka muus vanuses. Nahakahjustused esinevad tihti näopiirkonnas, kõhu all, kaenla all, varvaste vahel, saba all ja kõrvades. Kassidel võib avalduda ainult lakkumisena. Ka väliskõrvapõletik on nahaprobleem ja võib olla allergia ainsaks sümptomiks. Sümptomid võivad varieeruda ning vahetevahel süveneda või paraneda. Ägenemist võivad põhjustada sekundaarsed infektsioonid, parasiidid, suurem kokkupuude allergeenidega (nt. õitsemine õietolmu allergia korral; talvel rohkem toas viibimine ja kuiv õhk kodutolmu või hallituseoste allergia korral). Diagnoosi saab panna vaid teisi põhjuseid välistades. Atoopiline dermatiit on eluaegne probleem. Ravi on individuaalne, arvestades looma iseärasusi, elustiili ja omaniku võimalusi. Mõnikord piisab regulaarsest pesust ja toidulisanditest, mõnikord on vajalik pidev suukaudne ravi. Mõnel juhul võib kasu olla ka immunoteraapiast (ehk allergiavaktsiinist).

 

Sügelus kassidel ja koertel, mis on mitmete allergiate ainus tunnus. Lemmikloomad väljendavad sügelust mitut moodi:

  • kraapimine käpaga
  • lakkumine
  • närimine, näksimine
  • pea raputamine (kõrvapõletike puhul kõrvade sügelus)
  • hõõrumine vastu vaipa, mööblit jms.
  • tihti on loomad rahutud, võib esineda nahalihaste tõmblust ning looma sügamisel või paitamisel hakkab loom end ka käppadega sügama.

 

Kasside kõige sagedasem sügeluse sümptom on intensiivne lakkumine. Tihti lakub kass end karvutuks ning karvutud alad tekivad esmalt kõhule ning laienevad tagajalgadele, külgedele ja mujale. Võib esineda ka koorikuid või dermatiidikoldeid. Sageli lakuvad kassid end varjatult ehk mitte omaniku juuresolekul.

 

Sügeluse tagajärjed:

  • naha punetus
  • karvutud alad
  • marrastused, haavandid
  • koorikud
  • punnikesed

 

Sügeluse põhjusteks loomadel on välisparasiidid, nahainfektsioonid, allergiad või harvem ka käitumuslik ehk psühholoogiline probleem. Sügeluse põhjuse väljaselgitamine algab anamneesi võtmisega, mille käigus võib arst esitada mitmeid alguses veidrana tunduvaid küsimusi. Looma ülevaatusel võetakse vajadusel erinevaid nahaproove. Välisparasiitide välistamiseks ei pruugi proovide võtmisest piisata (kõik parasiidid ei ole proovidest leitavad) ning arst võib määrata regulaarse välisparasiiditõrje teostamise. See ei ole loomale ohtlik, kuid võib anda häid tulemusi. Isegi kui sügeluse diagnostika veel käib ning lõppdiagnoosi veel ei ole, on vajalik sekundaarsete infektsioonide ja sügelusega tegelemine. Selleks võib olla vajalik antibiootikumide, seenevastaste ravimite, sügelusevastaste ravimite vms kasutamine. Kui välisparasiidid on välistatud ja sekundaarsed infektsioonid ravitud, kuid sügelus jätkub, on järgmiseks sammuks allergiadiagnostika. Allergiadiagnoosi saab panna vaid välistamise meetodil, ühtki usaldusväärset testi (nt. vereproovi) loomadel allergia diagnoosimiseks ei ole. Esmalt peame välistama toiduallergia. Seda teeme välistus- ehk eliminatsioonidieediga. Dieet kestab vähemalt 6 nädalat, mille vältel peab loom saama ainult spetsiaalset toitu (kas valitud valguallikaga, mida loom pole kindlasti varem saanud, või kliinikutes müüdav hüpoallergeenne krõbin/konserv hüdrolüüsitud valguga. Nt. kui loom on varem söönud kana- ja sealiha sisaldavaid toite, sobib eliminatsioonidieediks lambaliha või kala sisaldav toit. Toitu ostes tuleb kindlasti lugeda ka koostisosade nimistut, kuna lisaks põhilisele valguallikale võivad toidud sisaldada ka muid loomseid produkte, nt. kanarasva). Tuleb jälgida ka toidulisandite ja hambapastade koostist, mida loomale dieedi vältel antakse. Kõige lihtsam on kasutada spetsiaalseid kliinikusarja toite, et olla kindel, et toit on nii hüpoallergeenne kui ka täisväärtuslik. Väga oluline on jälgida, et loom saaks dieedi ajal AINULT valitud toitu ja vett. Kui juhtub kas või ühe korra, et loom saab kätte ka mõne muu maiuse, peab tegelikult dieediga otsast peale alustama. Dieedi pidamine võib olla stressirohke nii Teile kui Teie loomale, kuid see on AINUS võimalus allergiadiagnostika teostamiseks. Kui dieedi ajal on sügelus vähenenud/kadunud järgneb dieedi lõpus provokatsioon vana toiduga 2 nädala jooksul. Provokatsioon on vajalik selleks, et olla kindel, et paranemine oli seotud toiduvahetusega ega olnud kokkusattumus.

Kui toiduallergia on eliminatsioonidieediga välistatud ning looma sügelus allub ravimitele, on tegemist atoopilise dermatiidiga.

 

Ravi. Kõige olulisem on allergeen kindlaks teha ja võimalusel kokkupuudet sellega vältida. Kokkupuute toimumisel kasutatakse raviks olenevalt sümptomitest antihistamiinikume, glükokortikosteroide lokaalselt või süsteemselt, sügeluse pärssijaid, immuunvastuse pärssijaid, oomega rasvhappeid, ravišampoone, antibiootikume, vedelikteraapiat jm. Desensibiliseerimine (ehk nn. „allergiavaktsiin”) seisneb mitmekordselt väikeste allergeeni dooside süstimises lootuses atoopiku ülitundlikkust vähendada. Esmalt tuleb allergeenid nahatestiga kindlaks teha. Desensibiliseerimine ei aita kahjuks kõiki allergikuid, kuid noorele loomale , kes vajab eluaegset püsiravi, soovitame igal juhul dermatoloogiga kontakteeruda ja ravimeetodi kohta lähemalt uurida.

 

Allergiaid esineb kiisudel-kutsudel võrdlemisi sagedasti, kuid kliinilised tunnused võivad olla väga erinevad. Kahtluse tekkimisel aitab Teie loomaarst kindlasti rõõmuga. Oma lemmikuga oleks soovitatav valida üks kliinik, kuhu n.ö. perearsti juurde esmaste probleemidega pöörduda. Sellisel juhul on arstil täielik ülevaade looma haigusloost. Kui käia erinevates kliinikutes, ei ole kellelgi täit ülevaadet ja arstid ei pruugi pikka aega allergiat kahtlustada ehkki ohumärgid on juba olemas (sagedased nahapõletikud, kõrvapõletikud, sügelused, seedehäired).

 

Koostanud loomaarst Kertu Kivirand

2020