Lemmikloomi tabandavad siseparasiidid ehk endoparasiidid võivad kahjustada looma tervist väga tugevalt ning mõned lemmikute siseparasiidid nakkuvad ka inimesele. Põhimõtteliselt võime siseparasiitidega saastunuks lugeda kogu pinnast ja mingil määral nakatunuks kõiki loomi. Parasiite on lihtsalt nii palju ning nad levivad väga paljude erinevate loomade vahendusel, mistõttu neist täielikult vabaneda on võimatu. Seetõttu on nii meie lemmikute kui ka meie endi tervise hoidmiseks oluline teha regulaarset siseparasiiditõrjet (anda ussirohtu) KÕIGILE lemmikloomadele ning pidada kinni hügieeninõuetest nii lemmikutega suhtlemisel kui puu- ja juurviljade pesemisel. Nende nõuete järgimisel ei tasu parasiite liialt karta. Samuti soodustavad parasiitide levikut kliimasoojenemine ja reisimine, mistõttu hakkame Eestis järjest rohkem uusi ja huvitavaid haigusi nägema.

Koostas DVM Kertu Kivirand

 

Miks peab lemmikloomale regulaarset siseparasiiditõrjet tegema ja kui tihti siis ussirohtu anda?

Lühidalt öeldes peame ussirohtu regulaarselt andma, kuna parasiitidega nakatumist on võimatu ära hoida. Ravimi andmise sagedus sõltub looma eluviisist. Soovituste andmisel saavad loomaarstid juhinduda ESCCAP ametlikest parasiiditõrje juhenditest (www.esccap.org).

Siseparasiiditõrjet tuleb kutsikatele teha alates 2. elunädalast ja kassipoegadele alates 3.elunädalast. Kutsika-kassipojaeas soovitame ussirohtu anda vähemalt 1 kord kuus kuni looma 6-kuuseks saamiseni. Edaspidi võib täiesti tubasele loomale anda ussirohtu 3 kuu tagant. Ehkki loom ise õues ei käi, toovad inimesed jalanõudega ussimune ikkagi tuppa, samuti võib nakatuda töötlemata liha või pesemata juurviljade tarbimisel. Õueskäivatele ja eriti jahtipidavatele (kõik vabalt liikuvad õuekassid ja toortoitu saavad loomad) ja „sodisööjatele“ tuleb lumevabal perioodil (sel aastal terve aasta läbi) anda ussirohtu 1 kord kuus. Tiinele emasele anda ussirohtu 1-2 korda enne poegimist ja imetavale emale kutsikatega samal ajal. Väikeste lastega peredes anda lemmikutele ussirohtu igal kuul.

Kui oleme siseparasiitide nakkuse tuvastanud (roojaprooviga või on usse näha), peab andma vähemalt 2 doosi 2-nädalase vahega.

Ussirohtu peab andma ka ALATI umbes 7-14 päeva enne vaktsineerimist. Seda tagamaks maksimaalne immuunvastus vaktsiinile. Kui me ussirohtu ei anna ja loomal on siseparasiitide nakkus enne vaktsineerimist, võib loom vaktsineerimisjärgselt raskelt haigestuda või ei tekigi immuunsust vaktsineerimise järgselt. Seda, et loom reaalselt on nakkushaiguste vastase kaitseta, me sel juhul ei teagi.

Välismaale reisides nõutakse paljudes riikides ussirohu andmist 24 tundi kuni 5 päeva enne riiki sisenemist. Seda siseparasiitide riiki sissetoomise vältimiseks. Ravim peab olema sobiva toimeainega ja antud loomakliinikus loomaarsti valve all, kes teeb europassi vastava märkme. Tegu ei ole bürokraatliku loomaomanike kiusamisega ja ussirohu andmine ei tee Teie lemmikule midagi halba, isegi kui reisite sagedasti ja annate ka ussirohtu seetõttu sagedasti. Mõned riigid hoiavad nõnda parasiitide levikut kontrolli all ja tegu on seadustest tulevate nõuetega.

Kui olete oma lemmikuga välismaale reisimas, soovitame parasiiditõrje (nii sise-kui välisparasiitide vastu) veidi enne lahkumist ära teha ja ravimid reisil viibimise ajaks kaasa varuda vältimaks mõne meie jaoks eksootilise parasitoosiga nakatumist.

Kuidas ussirohtu valida?

Preparaate on väga erinevaid ja Teile sobiva aitab valida loomaarst. Ravimi valikul on väga oluline teada oma looma täpset kehakaalu. Manustada ravimit õigesti (tablett käib suhu, tilgad turja nahale) ja õigele loomaliigile, enne ravimi andmist kontrollida üle, kas tegu on õigele liigile ja sobivale kehakaalule mõeldud ravimiga. Noorte loomade puhul valida preparaadid, mida selles vanuses juba anda võib. Meil ei pruugi näiteks olla väga väikestele kassipoegadele litsentseeritud ravimit ning sel juhul peab ravimi kasutamise loomaarstiga läbi arutama. Kutsikatele on päris beebieast kasutamiseks vedelikud olemas küll. Põhimõtteliselt ei ole alla 3-kuustele loomadele vajalik paelussi vastu toimivaid ravimeid kasutada, kuna emapiimaga paelussi ei saa. Küll aga võivad kutsikad-kassipojad ümarussid saada juba enne sündi või emapiimaga. Tabletid on üldiselt kõige kasutatavamad ravimid oma efektiivsuse ja hinna tõttu. T Koertele on ka närimistablette, mis on retseptiravimid. Kui tabletiandmine ei ole võimalik, on kassidele ka siseparasiitidevastased turjatilgad olemas. Tegu on retseptiravimitega, mille kasutamist peab arutama loomaarstiga ülevaatusel. Koertele ei ole olemas turjatilku, mis aitaksid nii ümarusside- kui paelusside vastu. Pastade kasutamisel tuleks vähemalt kord aastas siiski ka muud preparaati kasutada. Väga noortele loomadele on pastad sobivad variandid, vanematele loomadele lähevad ravimikogused väga suureks, mistõttu võib manustamine olla keerulisem kui tableti andmine, samuti on kahtluse alla seatud pastade efektiivsus paelusside vastu.

Mida teha, kui loom oksendab ravimi välja?

Kõikidele loomadele ei sobi kõik ravimid, see kehtib ka ussirohtude puhul. Kui loom oksendab tableti välja umbes poole tunni jooksul pärast andmist, ei talu loom kas tableti kurkutoppimist (kassid võivad oksendada lihtsalt seetõttu, et neid sunnitakse midagi sööma), tableti kattematerjali või on tegu mingil muul põhjusel maoärritusega. Sel juhul võib kas mõne päeva pärast sama preparaati uuesti proovida või vahetada preparaat mõne muu vastu. Kui oksendamine toimub umbes 2 tunni jooksul, on ravim veidi juba imenduma hakanud, mis tähendab, et loomale ei sobi see toimeaine. Sel juhul proovida mõnda muud toimeainet umbes 7 päeva pärast. Kui oksendamine toimub rohkem kui 4 tunni pärast, on ravim juba imendunud ja seedehäire on pigem põhjustatud siseparasiitide suremisest.

Kas preparaate peaks vahetama?

Konsensust selles osas ei ole, kuna puuduvad põhjalikud andmed ravimresistentsuste kohta. Resistentsuse teket on keeruline hinnata juba seetõttu, et on raske eristada, kas ravim ei toiminud või on loom uuesti nakatunud, kuna siseparasiidid on väga laialdaselt levinud. Kindlasti peaks preparaati vahetama, kui antud ravim loomale ei sobi, näiteks tekib kõrvaltoimeid. Preparaate peab aeg-ajalt vahetama ka siis, kui anda kitsa spektriga ravimit, mis ei toimi kõigile siseparasiitidele (näiteks anda ainult ümarussidele toimivat). Muudel juhtudel lähevad loomaarstide arvamused hetkel lahku. Ei ole vale anda regulaarselt ühte ravimit, mis Teie loomale sobib, aga ei ole vale ka aeg-ajalt preparaati vahetada, kui loomal sellest kõrvaltoimeid ei teki. Kui tekib siiski kahtlus, et ravim ei toimi, peaks ühendust võtma loomaarstiga, kes aitab valida muu ravimi, vajadusel soovitab roojaproovi koguda ja on kindlasti huvitatud ka võimalikust ravimresistentsuse tekkest.

Kuidas siseparasiitide nakkust vältida?

Kõige olulisem on regulaarne ussirohu andmine. Lisaks hoiduda lemmikloomale töötlemata toidu andmisest (kuumtöötlemine vähemalt 70 kraadi juures 10 minutit või sügavkülmutamine vähemalt -20 kraadi juures vähemalt 7 päeva hävitab suurema osa toortoiduga ülekanduvatest parasiitidest). Hoida lemmikuid närilisi, linde, tigusid, kahepaikseid, roomajaid jne. jahtimast ja söömast. Pakkuda lemmikule värsket vett kausist ja vältida looduslikest veekogudest joomist. Vältida suure nakkuskoormusega paiku nagu koerte jalutus- ja mänguväljakud. Alati koristada oma koera järelt!

Kuidas ma tean, et mu lemmikul on ussid?

Kui looma immuunsüsteem on terve ja nakkus ei ole väga tugev, ei pruugi kliinilisi sümptomeid ilmneda ja omanik ei teagi, et loomal on siseparasiidid. Samal ajal loom ikkagi levitab parasiidimune (mitte iga päev, aga vahelduvalt). Mõne muu haiguse lisandudes, nakkuse levides või immuunsuse langedes aga kujunevad nähtavad terviseprobleemid, mis võivad olla surmavad. Kui omanik näeb parasiidimune või ussikesi endid roojas, oksemassides või karvastikus, on nakkus juba väga tugev või hakkab looma immuunsüsteem alla vanduma. Nakatumist saab kinnitada ka roojaproove kogudes. Seejuures panna tähele, et ühekordsest proovist ei ole kasu- loom ei erita parasiidimune pidevalt. Enamasti võetakse proovid 3 järjestikusel päeval, kuid ka sel juhul jääb võimalus valenegatiivse tulemuse saamisele. Järgnevalt ka Eestis koertel ja kassidel levinud tõbedest lähemalt.

1. SEEDEHÄIREID (oksendamine, kõhulahtisus, kaalulangus, isu tõus, langus või väärastus) põhjustavad parasiidid.

ÜMARUSSID ehk nematoodid on käävjad, niitjad, silinderjad mõni millimeeter kuni paarkümmend sentimeetrit pikad ussid. Ümarusside rühmad: solkmelised Ascaridida, naaskelsabalised Oxyurida, varbussilised Rhabditida, pihtussilised Strongylida, keerdsabalised Spirurida, piugussilised Trichocephalata

1.1. Solgetõved e askarididoosid. Roojaga väljub keskkonda solkmete mune, kus mõne aja jooksul (nädal kuni mitu nädalat olenevalt liigist ja keskkonnatingimustest) areneb nakkusvõimeline vastne. Peremees (kass, koer) nakatub saastunud sööda või joogivee või säilitusperemeeste (inimene, närilised, linnud, teod jms.) kaudu. Vastsed rändavad peremeesorganismis kahjustades ka teisi kudesid. Sageli toimub ränne läbi kopsude ning põhjustab ka köha, aevastamist, ninanõret. Kudedesse pidama jäädes võivad vastsed nakkusvõimelised olla pikka aega. Tugev nakkus võib olla surmav.

• Toksaskarioos ehk koerasolkme Toxascaris leonina Koerasolge on väga levinud, inimest ei kahjusta, levikus oluline närilisterohkus. Munad saavad kiiresti nakkusohtlikuks ja säilivad kaua. Kliinika sõltub nakkuse intensiivsusest ja looma immuunsusest. Oksemassides võib solkmeid leiduda.
• Toksokaroos ehk kutsikasolkme Toxocara canise ja kassisolkme Toxocara cati nakkus kutsikatel ja kassipoegadel. Nakatumine toimub nakkusvõimelisi mune alla neelates või ka emapiima kaudu või juba enne sündi emaüsas. Kassisolkge enne sündi läbi platsenta ei nakku. Inimene võib nakatuda kutsika- ja kassisolkme munadega ning vastseid võib leida erinevatest kudedest ja elunditest. Kahjustada võivad saada nahk, kops, aju ja silmad. Inimese nakatumise ohtlikkus oleneb sellest, kuhu vastsed pidama jäävad, kuna edasi nad ei arene. Vastsete kapseldumisel näiteks naha sees ei pruugi neid märgatagi, kuid ajju või silma jõudes on kahjustused ulatuslikud. Inimene saab nakkuse pigem pesemata juurviljadelt, mänguväljakutelt jms., mitte oma lemmikloomalt. Samuti ei saa nakkust värskest roojast, kuna munad peavad keskkonnas mõnda aega küpsema enne nakkusvõimeliseks muutumist. Seega on eriti oluline koristada oma koerte järelt ja kassi liivakast puhastada igapäevaselt. Kui lapsel on solkmeid roojas või okses, ei ole ta nakkust saanud perelemmikult, vaid teiselt inimeselt! Haiguse kulg on kõige raskem kuni 6-kuustel loomadel, täiskasvanud kannavad parasiite. Munad on keskkonnas nakkusvõimelised aastaid, emaskoera kudedes asuvad vastsed on kutsikatele pidevaks nakkusallikaks ja on sageli parasiiditõrjele resistentsed.

1.1.2 Varbusstõved ehk rabditidoosid

• Strongüloidoos ehk Strongyloides stercoralise nakkus kutsikatel ja kassidle. Nakatumine põhiliselt vastsete läbi naha tungimisel!, ka keskkonna vahendusel suu kaudu. Vastsed võivad tungida ka inimese nahka ja seda kahjustada.

1.1.3 Pihtusstõved ehk strongülidoosid  

• Untsinarioos ehk Uncinaria stenocephala nakkus koertel, vähem kassidel. Nakatumine suukaudne või nahakaudne, vastsed põhjustavad ka varvastevahelise naha põletikku. Inimesel võivad tekitada nahakahjustusi.
• Ankülostomoos ehk Ancylostoma caninumi nakkus koertel ja tubaeforme nakkus kassidel. Nakkumine ka emapiima kaudu. Inimesel võivad tekitada nahakahjustusi. Pigem soojemas kliimas levinud.

1.1.4 Keerdsabaliste tõved ehk spiruridoosid 

• Spirotserkoos ehk Spirocerca lupi nakkus koertel. Vastsed moodustavad sõlmi maos, aordis, söögitorus. Kliinikaks hingamisraskus, neelamisraskus, oksendamine, vereringehäired, köha, kõhnumine. Peamiselt soojemas kliimas.

 1.1.5 Harjassuuliste tõved ehk enoplidoosid

• Trihhurioos ehk Trichuris vulpise piugusstõbi koertel (muud Trichurised ka mäletsejatel, sigadel, küülikutel, rebastel jns.).Toituvad jämesooles verest kahjustades limaskesta ja põhjustades nii kõhulahtisust, aneemiat, kõhnumist.
• Trihhinelloos ehk Trichinella perekonna keeritsusstõbi paljudel loomaliikidel. Loomadel haigustunnused enamasti ei avaldu, kuid tugeval nakkusel esineb seedehäireid, mälumisraskust, hiljem lihasvalu ja kanget käiku. Inimestel esineb tugeva nakkuse korral surmajuhtumeid. Täiskasvanud ussid elutsevad peensooles, vastsed lihastes. Vastsed rändavad sooltraktist lihastesse, teel mujale kudedesse eksinud vastsed hukkuvad. Lihastes moodustavad vastsed enda ümber kihnu, mis ladestab lubisooli ning seetõttu säilib vastne nakkusvõimelisena pikka aega- inimese lihastes kuni 31 aastat, sea lihastes kuni 11 aastat. Eestis on keeritsusstõve levikut põhjalikult uuritud ning metsloomade hulgas on parasitoos laialt levinud. Nakatumine toimub parasiidiga nakatunud liha kas toorelt, vähekuumutatult, suitsutatult või soolatult süües. Mõned keeritsussid hävivad külmutades, kuid mõned on väga külmakindlad. Ainus viis nakkusvastseid hävitada on kuumtöötlemine vähemalt 70 kraadi juures. Ravi puudub.

1.2 Imiusside (Trematoda) parasitoosid

• Pseudoamfistomoos ehk Pseudoamphistomum truncatumi imiusstõbi. Nakatumine toimub kuumutamata kala söömisel ning soolestikust rändab parasiit sapiteedesse, kus põhjustab seedehäireid, maksapõletikku. Ka inimene võib nakatuda toore, suitsutatud, kuivatatud või soolatud kala söömisel.
• Alarioos ehk Alaria perekonna imiusstõbi. Nakatumine toimub kutsikatel ka emapiima vahendusel. Põhimõtteliselt võib ka inimene nakatuda. Eestis on parasiiti leitud hundilt, rebaselt, kährikult.

Paelussid (Cestoda) on lintjad lameda lülistunud kehaga siseparasiidid. Täiskasvanud ussid elavad koduloomade seedekulglas, vastsed ka siseelundites ja lihastes. Vaheperemeesteks on imetajad, teod jm. väikesed loomad.

• Difüllobotrioos ehk hariliku laiussi Diphyllobotrium latumi nakkus imetajatel, sh inimesel. Lõpp-peremees (koer, kass, inimene) nakatub kala süües. Paeluss elab karnivoori organismis 13 kuud, inimeses kuni 25 aastat. Nakatumist saab vältida kala kuumtöötlemisel või korralikul külmutamisel (-18 C vähemalt 10 tundi), samuti peab vältima veekogude roojaga saastamist.
• Dipülidioos ehk koeraviigi Dipylidium caninumi nakkus. Paelussi lülid (kurgiseemnete või riisiterade moodi) satuvad keskkonda karnivooride roojaga ning on veidi liikumisvõimelised, saastades munadega ka ümbruskonda. Parasiidi tõrjel on oluliseks nüansiks, et tema vaheperemeheks on kirp (koerakirp, kassikirp, inimesekirp ja koeraväiv). Seetõttu tuleb parasiidist vabanemiseks lisaks regulaarsele ussitõrjele teha ka regulaarset kirbutõrjet. Omanik tihti kirpe ei märka ja kirbutabandus ei ole häbiasi, kirpe võib saada kõikjalt- kortermajadest, suvilatest jm. Ainus võimalus välistada kirpudega nakatumine, on teha loomale regulaarselt välisparasiiditõrjet. Koeraviigiga nakatumine nõuab kirbu katkihammustamist ja allaneelamist, seda teevad loomad enda sugemisel ja puhastamisel. Inimestest on nakatumisohus väikelapsed, kes võivad kirpe kogemata alla neelata. Koeraviik on Eestis koerte kõige levinum paeluss, levikut soodustab kirpude rohkus, samuti tuleb ette laste nakatumist. Nakatumisel tekivad seedehäired, samuti tekitavad lülid pärakuümbruse naha kihelust ja sügelust.
• Tenioosid, hüdatigeroosid ja multitsepsoosid ehk Taenia, Hydatigera ja Multicepsi perekonna seedehäiretega ja pärakuümbruse sügelusega kulgevad parasitoosid. Roojaga satuvad paelussilülid keskkonda, vaheperemeeste (metsloomad, jänesed, närilised, mäletsejad) nakatumine toimub suu kaudu, kus moodustuvad põiekesed, mis võivad aastaid püsida. Lõpp-peremees nakatub vaheperemeest süües.
• Ehhinokokoosid ehk Echinococcuse perekonna nakkus. Roojaga keskkonda eritunud lülid on võimelised liikuma (nt. metsamarju saastades), munad neelavad alla vaheperemehed (mäletsejad, hobune, sead, metsloomad, närilised, ka inimene), kelle liha süües nakatuvad koerad-kassid. Vaheperemeestes arenevad põied, mis on nakkusvõimelised aastaid. Kliinilisteks tunnusteks on seedehäired, kudedes paiknevate põite tõttu ka muude organite tabandus (maksa- ja kopsutalitluse häired) kuni surmajuhtumiteni. Haigus on eriti oluline inimese nakatumise ohu tõttu.
• Mesotsestoidoos on Mesocestoides perekonna nakkus. Lisaks seedehäiretele võib koertel-kassidel esineda kõhukelmepõletikku.

2. KOPSUUSSTÕVED ehk hingamisprobleeme tekitavad parasiidid. Parasiitide munad või vastsed satuvad roojaga keskkonda, kus toimub vahe- ja säilitusperemeeste nakatumine (linnud, närilised, kahepaiksed, roomajad, teod). Kassid-koerad nakatuvad munade-vastsetega kokkupuutel või vahe- ja säilitusperemehi süües. Parasiidid rändavad hingamisteedesse, kust munad ja vastsed köhitakse kurku ja neelatakse alla ja seejärel väljutatakse roojaga. Seetõttu tekib lisaks seedehäiretele ka hingamisprobleeme- köha, nohu, ninanõret, hingeldust.

• Krenosomoos ehk Crenosoma vulpise kopsuusstõbi koertel. Kliinikaks köha, aevastamine, raskemal juhul kopsupõletik, kõhnumine, aneemia.
• Angiostrongüloos ehk Angioctrongylus vasorumi nakkus koerte südames ja kopsus. Täiskasvanuks saavad parasiidid kopsuarteris ja südames.Tugeval nakkusel hingeldamine, köha, rögaeritus kuni aneemia, hüübimishäirete, krampide ja surmani. Levinud ka Euroopas.
• Aelurostrongüloos ehk Aelurostrongylus abstrususe kopsuusstõbi kassidel. Tugeval nakkusel bronhopneumoonia, hingeldus, köha, aevastamine, ninanõre.
• Filaroidoos ehk Filaroidese perekonna kopsuusstõbi koerlastel. Emalt kutsikatele kandub nakkus ka hingamisteede nõrega, süljega, oksega. Kliinikaks tugev kuiv köha, eriti füüsilisel aktiivsusel, kopsudesse tekivad sõlmed. Immuunsuse langemisel tekib tugev nakkus, millega võib kaasneda kopsupõletik ja kaalulangus.

3. Muid kudesid kahjustavad parasiidid

• Dirofilarioos ehk Dirofilaria immitise ja repensi nakkus peamiselt koertel, aga ka kassidel. Põhjustab ka inimestel naha- või kopsudirofilarioosi. Noorvormid on peremehe veres, mille kaudu kanduvad verdimevatele sääskedele, kus arenevad nakkusvõimeliseks. Loom nakatub, kui sääsk imeb tema verd. Vastsed liiguvad seejärel veenide kaudu südamesse. Kutsikad võivad ka emakasiseselt nakatuda. Kassidel leiab tavaliselt filaariaid vähem ning parasiidid rändavad ka mujale organismi. Parasiidi elutsükli pikkuse tõttu esineb haigust üle 1-aastastel koertel. Dirofilaria immitis parasiidid takistavad normaalset verevoolu põhjustades nõnda südame-, kopsu- ja maksakahjustusi. Haigusel on krooniline kulg, esineb köha, väsimist. Ägeda kaudaalse õõnesveeni sündroomi ja maksakahjustuse puhul tekib hingamisraskus, verine uriin, kollatõbi, kokkukukkumine ja surm. Kassidel on köha, oksendamine ja hingeldamine vähemväljendunud. D.repensit leidub ka Eestis, parasiit tekitab sõlmekesi naha aluskoes ja sidekudedes, enamasti terviseprobleeme ei tekita ning esineb juhuleiuna, näiteks kastreerimise ajal.
• Kapillarioosid ehk Capillaria perekonna juususstõved. Perekonna erinevad liigid parasiteerivad koertel ja kassidel soolestikus, hingamisteedes, sh nina- ja otsmikuurgetes, maksas või kusepõies. Nakatumine toimub suu kaudu kas nakatunud kudesid, väljaheitega saastunut või vaheperemehi (vihmausse) süües. Nakkus on sageli kliiniliste tunnusteta, kuid olenevalt liigist võib tekkida seedehäireid, köha ja aevastamist, põiepõletikku, maksapõletikku.
• Opistorhoos on Opisthorchise perekonna sapikäikude- ja maksapõletikuga kulgev parasitoos. Eestis parasiidi levikut hetkel teada ei ole, kui mujal Euroopas on ta levinud, mis lubab arvata, et nakkus jõuab ka meie maile. Nakatuda võivad kassid- koerad ja ka inimene reisil käies.