See kõik on vaid mündi üks pool, isegi, kui tootja teeb kõik endast oleneva, et pakkuda oma toodet keskkonnasäästlikult, jääb teine mündi pool ja kohustus lemmikloomatoidu ostja kanda. Väga oluline on, et ka lemmikloomaomanik ise aduks oma vastutust keskkonna ees püüdes oma lemmikloomaomamisest tekkivat prügi sorteerida ja utiliseerida selleks ettenähtud kohtadesse.
Nii nt peaks lemmiklooma kuivtoidust ülejäänud toidukott saama (ideaalis) pestud, volditud (ruumisäästimise mõttes) ja ära visatud pakendi pürgi hulka. Pakendiprügi hulka võib visata tootepakendi siis, kui see ei määri oma sisuga teisi pakendeid. Suurt toidukotti on ebamugav pesta ja abi võiks olla selle lõikamisest väikesteks tükkideks või siis tõesti, voltides pakend selliselt et see ei määrkis teisi pakendeid. Kassi kuivtoidu pakke on samuti üsna ebamugav pesta, sest kassi toidud on tihti suurema rasvassisaldusega ja seetõttu pakend rasvasem.
Kuldstandardi järgi peaks pesema ka kõiki einekotikesi, fooliumpakendeid jm pakendeid, milles oli nt tarretis, želee, lihatükikesed vm. Ka need käivad pakendijäätmete hulka mitte segaolmejäätmete prügi sekka. Kui omanik ei ole pakendi pesemise või sorteerimise uksu, siis segaolmejäätmete hulka. Pestud võiksid saada ka kõik tühjad konservid – ideaalis ka silt eemaldatud ja seejärel viia metallpurgid metallikogumise punkti või kasutada loominguliselt nt lillepottideks.
Prügi sorteerimine eeldab läbimõtlemist ja teadlikku lähenemist, kas pole, ent see on meie tulevik ja ühegi lemmikloomatoidu tootja ponnistustest ei ole abi, kui lõpptarbija (õigemini lõpptarbija omanik) ei anna oma osa keskkonnasäästlikul tarbimisel.
Keskkonda säästvad sammud, mida iga lemmikloomaomanik saab veel teha
Kõige elementaarsem on mõõdukas tarbimine!
Kui tarbida mõõdukalt, ei tekigi seda liigset pakendit. Juba enne ostu sooritamist, tuleks läbi mõelda, kui suur peaks olema toidupakend, milles lemmikule toit ostetakse. Lemmik peaks avatud toidukoti ära tarvitama 4 - 6 nädala jooksul, et tagada toidu parim säilivus.
Kassi kuivtoitude puhul on samm umbes järgmine:
- 400 g toidupakk – jätkub keskmisele kassile umbes nädalaks
- 1,5 kg toidupakk – jätkub keskmisele kassile 4-6 nädalaks
- 3 kg toidupakk – jätkub keskmisele kassile u. kaheks kuuks; kahele kassile u. üheks kuuks.
- 5-10 kg toidupakk – sobib peredele, kus on vähemalt kolm kassi, kes on kõik ühes ja samas elustaadiumis ja sarnaste vajadustega.
Koerte kuivtoidu puhul on erinevusi rohkem – 700 g pakk, 1 kg, 1,5 kg, 2 kg…10 kg, 12 kg, 14 kg….
Igal brändil on oma jaotus ja oma samm, kuid laias laastus üritatakse panna ühte pakendisse toidu kogus, mis saaks ära tarbitud kindla aja – 1– 6 nädala jooksul.
Ei ole harv juhus, kus omanik ostab raha kokkuhoiu mõttes oma pisemale koerale (<10 kg) suurema toidukotid (10-14 kg, suuremal kotil on soodsam kg hind), aga see tihti kulmineerub lemmiku soovimatusega toidukoti viimast poolt söömast, sest toit võib olla lahtunud… niiet omanik on siiski sunnitud ostma uue toidukoti ja vana jääb…
Pane õige kogus toitu!
Toidu kokkupuude õhuga mõjutab toidu kvaliteeti – eriti rasvasemad toidud, kus rasv on väga altis õhuga reageerides rääsuma (ehk olete ka oma kapis leidnud vana oliivõli pudeli, kus õli on kibeda maitsega – rääsumine!). Lahtunud või rääsunud toitu ei söö lemmikud just parima meelega ja nii võib tekkida olukord, kus omanikul on vaja pooltäis kott ära visata või ära annetada. Seetõttu on mõistlik välja arvutada, toidupakendil olevate juhiste järgi, täpselt selline toidukogus, mida lemmiku kehakonditsioon, -kaal, tervis, keskkond ja aktiivsus eeldab ja see jaotada vähemalt kaheks toidukorraks päevas. Selle teise toidukorra kogust võiks hoida eraldi kaanetatud topsis.
Kui lemmikule anda õige kogus toitu, säästab omanik toitu, raha ja ka ennetab lemmiku liigse kehakaalu teket. Eriti olukorras, kus Euroopa erinevates piirkondades on 20-50% lemmikutest ülekaalulised, oleks see väga suureks plussiks. Seejuures, toit, mida lemmik päeva jooksul ära ei söönud, tuleks ära visata (lahtunud) ja kaaluda välja uus. Seega, säästvam on kohe eos välja kaaluda õige kogus toitu. Toidu paremaks säilitamiseks tuleb toit jätta originaalpakendisse, pärast toidukorra väljakaalumist tuleks pakendist liigne õhk välja pressida ja õhukindlalt sulged. Parema kaitse saamiseks õhu eest, võib toidukoti tõsta veer eraldi säilitustünni.
Aga muu jääde?
Näiteks kassiliiv, mida lubatakse mõningastel juhtudel ka wc potist alla lasta, ei ole jäätmekäitluse ega äravoolutorude seisukohast just hea mõte. Jah, kakajunnid, mis on kaetud vähese liivaga, võib wc-potist alla lasta, aga kõik muu tuleks koguda kindlasti eraldi kilekotti ja segaolmejäätmete hulka. Ükskõik, millist kassiliiva ei tasu potist alla lasta!
Koera kaka tuleks õues ALATI ära korjata, ka kõrvalistest kohtadest, sest koera väljaheide on potentsiaalne parasiitide leviku allikas. Tsiteerides siin parasitoloog Liina Laaneoja – kui omanik peaks kogemata libisema ja näoli koera kaka sisse kukkuma, ei juhtu temaga parasitaarses plaanis veel midagi, AGA, kui see junnike 2-14 päeva vabas looduses on, hakkavad juba parasiidid seal areneme ja vaatama-kaaluma uusi vallutusalasid. Mida need teised koerakesed aga meelsasti nuusivad ja vahel söövad on… Tulemuseks potentsiaalne parasitaarne nakkumine.
Koera kakajunne ei tohiks selle sama parasitaarse nakkuse leviku pärast visata ka kompostihunnikusse, sest parasiidi munad on väga vastupidavad. Kasutades seda sama komposti paari aasta pärast peenramaal porgandite kasvatamiseks, võib see nakkus vabalt levida ka pesemata köögiviljade kaudu. Seetõttu tasuks ka oma aiamaa köögiviljad enne tarvitamist ära pesta. Kakajunnid aga tuleks ära korjata ja visata olemprügi hulka või potist alla lasta (kindlasti ILMA KILEKOTITA).
Kokkuvõtteks vastamaks küsimusele, kas lemmiklooma pidamine on loodusele koormav – vastus on nii ja naa, kui omanik on teadlik ja käitub keskkonda säästvalt, saame me kõik kenasti koos elatud. Kui aga omanik ei adu oma vastutust ja oma tegude tagajärgi, on sellest palju pahameelt nii teistele lemmikloomaomanikele, prügivedajatele, torumeestele kui ka keskkonnale.
Prügi sorteerimise kohta võib lugeda veel siit.
Autor: Julija Abram, loomaarst ja Pro Plan tootejuht.
