Lisaks põiepõletikule langeb põie limaskesta glükoosaminoglükaanide toodang, mille tulemusena kaitsev limaskest kahjustub ning uriin ärritab põieseina närvilõpmeid põhjustades ka närvivalu. Samuti kaasnevad neuroendokriinhäired- tõuseb stressihormoonide tootmine, mis omakorda võimendab põletikku ja valulikkust.
Kliinilised tunnused:
- sagenenud urineerimine;
- raskus/valulikkus urineerimisel, mis väljendub punnitamisena, väikeste uriinikogustena, häälitsemisena urineerimisel; urineerimine väljaspoole liivakasti;
- veri uriinis;
- käitumismuutused (agressiivsus, peitmine);
- sabaaluse tihe lakkumine;
- uriini lekkimine või suutmatus uriini väljutada.
Isastel kassidel on kusiti kitsuse tõttu oht kusitiobstruktsiooni tekkeks põletiku tagajärjel. Sel juhul ei suuda kass üldse urineerida ning tegu on eluohtliku seisundiga, mis vajab esmaabi. Ohumärkidekeks on suurenenud ja valulik kõhupiirkond, oksendamine, isutus, kiirenenud hingamine.
Diagnoosi saab panna ainult teiste haiguste välistamise teel ehk tuleb kindlaks teha, et tegu ei ole uroliitide (põiekivide, neerukividega) ega kuseteede bakteriaalse põletikuga (bakteriaalse tsüstiidiga). Samuti välistada käitumuslik probleem (märgistamine). Selleks on enamasti vajalik steriilne uriiniproov, röntgenülesvõtted kõhuõõnest, ultraheliuuring, mõnikord vereproovid. Tsüstiit ägeneb enamasti stressisituatsiooniga seoses (nt. kolimine, teiste kassidega koos elamine). Stressiallika leidmine ja kõrvaldamine võib olla äärmiselt keeruline. Sagedamini haigestuvad: keskealised, isased, füüsiliselt väheaktiivsed, ülekaalulised, toas elavad kassid ja ka mitme kassiga majapidamises elavad kassid.
Idiopaatilise tsüstiidi ravi
- kõige olulisem on stressiallikate leidmine ja kõrvaldamine ning keskkonna rikastamine;
- põletiku ägenemise ajal kasutatakse ravimeid (erinevad valuvaigistid valulikkuse ja ebamugavuse vähendamiseks ja urineerimise lihtsustamiseks, võib anda ka põie limaskesta toetavaid preparaate);
- dieet (kõige olulisem on veetarbe suurendamine). Järgnevalt igast aspektist lähemalt.
Stress.
Igasugune faktor, mis kutsub organismis esile stressivastuse, võib põhjustada tsüstiiti. Stressiga võib kaasneda isutus, roojamine ja urineerimine liivakastist väljapoole või kass võib vähem urineerida, mis soodustab omakorda põletiku teket.
Võimalikud stressiallikad:
- ebameeldivad sensoorsed elemendid (tajud) nagu liiga madal temperatuur, kare pinnas, müra, ebameeldiv või liiga tugev lõhn;
- uudsus nagu kolimine, uus pereliige või vana pereliikme kaotus, tuttava inimese poolse tähelepanu kadumine, omaniku reisileminek;
- ootamatused nagu päevaplaani muutumine, toidukorra hilinemine, liivakasti puhastamise režiimi muutus;
- kontrolli puudumine ümbritseva üle nagu peidukohtade ja ronimisvõimaluste puudumine, kassile ebameeldiv või ebasobiv käsitlemine (nt. laps mängib), võimetus loomuomast käitumist väljendada (nt. mängides või jahti pidades).
Stress on kuhjuv ehk häiriva faktori jätkudes või faktorite lisandudes ühel hetkel haigestumise lävi ületatakse ja tekib kliiniline tsüstiit. Haigestumise ärahoidmiseks tuleb kassi elukeskkond teha talle piisavalt meeldivaks ja stressivabaks. Vastavaid meetmeid nimetatakse multimodaalseks keskkonna modifitseerimiseks ehk lihtsustatult keskkonna rikastamiseks (inglise keeles multimodal environmental modification ehk MEMO. Inglise keele valdajatele pakub häid nõuandeid Ohio ülikooli Indoor Pet Initiative lehekülg). Keskkonnarikastamisel on kassi elukvaliteedile arvatust suurem mõju ning see võib olla ainus võimalus põiepõletike kordumise ärahoidmiseks.
Kassidele olulised aspektid nende elukeskkonnas
Liivakast.
Peab olema piisavalt suur. Kass peab saama raskusteta kasti siseneda, ümber keerata ja kraapida. Kasti suurus vähemalt 1.5 korda kassi suurus (ninast sabajuureni). Liivakast tuleb kord aastas välja vahetada, kuna plastmass on poorne materjal ning kogub väljaheitejääke isegi korralikult puhastades. Liivakaste peab kodus olema 1 võrra rohkem kui on kasse ( 1 kassiga majapidamises 2, 2 kassiga kodus 3 jne.). Kastid peavad olema erinevates tubades võimalikult rahulikes ja kõrvalistes kohtades. Ühte tuppa paigutatud mitu kasti funktsioneerivad kassi jaoks siiski ainult ühe kastina. Liivakastid peavad olema ka igal korrusel, kui kodu on mitmekorruseline. Kass peab saama liivakasti minna ilma, et teine kass teda takistada võiks. Enamasti pole oluline, kas kast on kaanega või avatud. Avatud kasti eeliseks on, et omanikule tuleb liivakasti koristamine tihedamin meelde. Kassiliiv peab olema klombistuv, lõhnatu, vähetolmav, peeneteraline ja liivakiht kastis peab olema vähemalt 5 cm paksune. Liivakasti tuleb puhastada iga päev, kõik liiv vahetada ja kast kuuma vee ja seebiga pesta kord kuus.
Ruum.
Kassidele on oluline 3-mõõtmeline ruum, et oleks tagatud vertikaalsed ronimisvõimalused. Pesad, riiulid jms. peavad mahutama 1 kassi nii, et teine kass ei saaks puhkavat looma segama ja ära ajama minna. Puhkealade lähedale paigutada kraapimispostid erinevatest materjalidest piisavalt kõrgele, et kass saaks ringutades mugavalt kraapida. Tihti kasutavad kassid kraapimispuid just pärast uinaku tegemist.
Tegevus.
Kass on kiskja, kes peab jahti sageli, kuid suurem osa katseid ebaõnnestub. Toitumisaeg tubastes tingimustes peab seda peegeldama. Kass tahab toidu eest vaeva näha ning vajab vaimset stimulatsiooni. Kass võiks oma päevase toidu saada erinevatest mänguasjadest ja/või slow-feeder kaussidest, kust peab palakesi püüdma. Kuna mänguasi muutub kassi jaoks üpris kiiresti ebahuvitavaks, võiks mänguasju olla mitu ning neid võiks roteerida ehk aeg-ajalt üks lelu peitu panna ja teine kasutusele võtta. Mänguasju saab osta loomapoodidest või ise kodus meisterdada. Kui kodus on mitu kassi, peab iga kass igal ajahetkel saama segamatult oma tegevusi toimetada. Samuti juhul, kui koju tulevad külalised, peab kass saama rahulikult liivakasti, toidunõude, peidukohtade jne. juurde.
Rutiin.
Rutiin on kasside jaoks äärmiselt oluline. Kui igapäevases elurütmis on tarvilik midagi muuta (s.h. toidu osas), peab muutus olema võimalikult järk-järguline. Kassi kokkupuuted omanikuga peavad olema struktureeritud ja ettearvatavad kassi jaoks. Halva käitumise eest karistada ei tohi, see võib lõhkuda lemmiku-omaniku usaldusliku suhte. Kassi lemmiktegevusi peaks tegema igal päeval samal ajal. Näide: kammimine pärast hommikusööki, mänguaeg pärast tööd, paitamine enne magamaminekut.
Dieet.
Mõnel juhul võib kasu olla spetsiaalsetest urineerimisprobleemide korral näidustatud ravitoitudest (saadaval loomakliinikutes), kuid kõige olulisem on veetarbe suurendamine (uriini erikaalu langetamine). Kassid on evolutsiooniliste kõrbeloomadena harjunud vähe vedelikku tarbima ja uriini kontsentreerima, mis on ka üheks põhjuseks, miks neil põieprobleeme nii sagedasti esineb. Kroonilise probleemi korral võib arst soovitada omanikul soetada uriini erikaalu ja seeläbi kontsentreerituse mõõtmiseks koju refraktomeetri, mille abil on lihtne kontrollida, kui lahja kassi uriin on. (Nt. uroliitide ennetamiseks uriini erikaalu langetamine alla 1.030). Ideaalis toita konserviga, mille niiskus vähemalt 85% (või üle 70%), või krõbinaid veega segada. Veetarbe suurendamise nipid: jooksev vesi, maitsestatud vesi (15 ml puljongit, tuunikalakonservi vedelikku vms. lisada 500 ml joogiveele), mitu veeanumat (kassid eelistavad erineva kuju, materjali ja asukohaga anumaid). Kõige efektiivsem on ikkagi märg toit, ideaalis sööta ainult kuseteede probleemide korral näidustatud konservidega. Igasugune toidumuutus peab olema aeglane. Krõbinatele hakata vett lisama vähehaaval jne.
Ravimid.
Põletiku ägenemise ajal kasutame erinevaid valuvaigisteid, kuna tegu on äärmiselt valuliku probleemiga. Loomad aga ei näita valu väga hästi välja ja kannatavad enamasti vaikselt. Kui tsüstiidi põhjuseks on kassidevaheline agressioon, on probleemiks tihti hoopis agressiivne kass, kes võib ravimeid vajada. Kui miski muu ei aita, võib olla vajalik psühhotroopsete ravimite kasutamine stressi maandamiseks kas agressoril või ohvril.
