Kasside ja koerte neeruhaigused

Neerude ülesandeks organismis on jääkainete väljaviimine uriiniga ning vee ja elektrolüütide tasakaalu hoidmine. Neerud kontsentreerivad uriini vee ja vajalike ainete tagasiimendamise teel  ning ebavajalike ainete eritamisega.

Neeruhaigus on kas äge või krooniline neerufunktsiooni langus või neerukahjustus, või neerude kuju ja suuruse muutus, mille lõppstaadium on neerupuudulikkus. Selle tulemusena kuhjuvad verre toksilised ainevahetusjäägid ja tekib elektrolüütide tasakaalustamatus ning eluohtlik organismi pH muutus. Kui neerufunktsioon on langenud, muutub uriin lahjemaks ja sisaldab valke, mis on abiks haiguse diagnoosimisel.

Kliiniliste tunnuste hulka kuulub suurenenud joomine ja pissimine või suutmatus uriini väljutada, verine uriin, oksendamine, kõhulahtisus või –kinnisus, kaalulangus, loidus, halb hingeõhk, aneemia, isu langus, ilavool, karvastiku muutused, verine roe või okse, pimedaks jäämine, suu-ja keelehaavandid, tursed, kõhuvesitõbi, tromboemboolia, krambid.

Neeruhaiguse tekkepõhjuste hulka võivad kuuluda: infektsioonid (bakterid, viirused, ainuraksed, seenhaigused, parasiidid), põletikud mujal kehas (nt.pankreatiit, põletikuline soolehaigus, hambahaigused, immuunvahendatud haigused), kasvajad, mõned ravimid, polütsüstiline neeruhaigus, kassidel vitamiin A hüpervitaminoos, toksiinid, uroliidid (kuseteede kivid) ja kuseteede ummistumine, neeruinfarkt, kaasasündinud anomaaliad, geneetilised haigused (tõuspetsiifilised haigused, nt.pärsia kassil, rottweileril, kokkerspanjelil, dalmaatsia koeral jt.), idiopaatiline ehk teadmata põhjusel.

Ägeda neerukahjustuse korral tekib haigestumine äkki ja on ägeda kuluga. Sageli ei suuda loom urineerida. Olenevalt põhjusest ja raskusastmest võib äge neeruhaigus olla tagasipööratav või areneda edasi krooniliseks või lõppeda surmaga. Põhjusteks on siinkohal näiteks toksiinid (liiliad, rosinad, jahutusvedelik, maomürk), ravimid, leptospiroos.

Krooniline neerukahjustus kujuneb pika aja vältel (vähemalt 3 kuud) ja on alguses märkamatu. Veidi suurenenud janu ja urineerimine, veidi vähenenud isu ja kerge kaalulangus võivad lihtsasti kahe silma vahele jääda. Sümptomid tekivad alles siis, kui suurem osa neerukoest on hävinud. Kroonilist haigestumist esineb sagedamini vanematel loomadel, sealjuures kassidel 7x sagedamini koertest. Kahjustus on progresseeruv, sümptomid lähevad järjest raskemaks ja neerude kahjustust tagasi pöörata ei saa. Neerupuudulikkuse staadiumis on sageli võimatu öelda, mis oli haiguse algpõhjuseks.

Diagnoosimiseks on vajalikud vere- ja uriiniproov, ultraheli, röntgenülesvõtted. Raskusastme määramiseks ka vererõhu mõõtmised.

Prognoos sõltub haiguse raskusastmest, vere fosforisisaldusest, uriini valgusisaldusest, vanusest, kaalukaost, vererõhust, ravidieedist. Ravi seisneb põhjuse kõrvaldamises, kui see on teada, kaasnevate haiguste ravis, komplikatsioonide ennetamises ja ravis, edasise kahjustuse aeglustamises. Kroonilise neeruhaiguse korral neere terveks ravida ei saa, kuid on võimalik toetava ravi ja õige toitumisega haiguse progresseerumist aeglustada ja looma elukvaliteeti tõsta.