Lemmiklooma pidamise paratamatu osa on loomakliiniku külastamine. Olgu selleks kutsika/ kassipoja esmased ülevaatused või vanema looma terviseprobleemid - veterinaari visiit tekitab üksjagu stressi nii loomale kui tema omanikule. Kliiniku veidrad lõhnad, teised loomad ja võõras ümbrus võib hirmutav olla. Sageli peab läbi viima protseduure, mis on loomale ebameeldivad, kuid vajalikud. Kahjuks ei mõista lemmikud, et tahame vaid nende tervise eest hoolitseda ning eelnevad halvad mälestused lisavad ärevust veelgi. Anname lühikese ülevaate, kuidas kogemus võimalikult meeldivaks muuta.
Kõige olulisem on omaniku rahulik ja positiivne olek. Omanik annab loomale eeskuju ja sageli tahtmatult märguandeid, mida oodata ja kuidas käituda. Kui omanik on murelik, saab lemmik sellest aru ja muutub ärevaks juba enne kliinikusse sisenemist, paraku ongi visiidile juba negatiivne algus tehtud. Omaniku rahulik, kindel ja kliiniku personaliga koostööd tegev suhtumine annab loomale signaali, et kõik on kontrolli all, ohtu pole. Kui ärevus siiski pead tõstab, tasub endale meelde tuletada, et kliiniku personal on oma töös kogenud ning soovib nii Teile kui Teie lemmikule parimat.
Enne visiiti tuleb kasuks, kui lemmik on võimalikult sotsialiseeritud ehk juba varasest east tuttav erinevate olukordade ja inimestega. Nii on uute kohtade ja kliiniku töötajate nägemine vähem ärevusttekitav. Loomakliinikut võiks külastada esmalt niisama, näiteks käia kaalumas ja tutvumas, võimalusel ka töötajatelt pai saamas. Nõnda tekitame kliinikusituatsiooniga positiivse sideme. Loom võiks olla harjunud enda käsitlemisega, see tähendab erinevate kehapiirkondade (käpad, kõrvad, suu, saba) katsumisega, istumisega, külili lamamisega, käpa hoidmisega. Erinevate protseduuride tegemiseks fikseeritake lemmikuid sageli külili ja/või hoitakse neid esikäpast. Kui selline liigutus on loomale tuttav ja maiuste või kiitusega seotud, on kliinikus jällegi vähem stressi. Kui suur koer pole kunagi pidanud laual külili lamama, võib röntgenülesvõtete tegemine olla väga keeruline või isegi võimatu.
Olenevalt kliinikusse saabumise viisist võiks lemmik olla selle transpordimeetodiga harjunud. Näiteks autosõitu võiks harjutada lühikeste reisidena juba enne. Autosõiduks peab olema turvaline viis: kas puuris (eelistatult tagaistmel põrandal), mis on kaetud tekikesega või suurema koera puhul turvarihmaga ning selle meetodiga peaks varakult harjutama. Kui tegu on kassi või väiksema koeraga, kes reisib transpordipuuris, ei tohi puur olla hirmus ese, millega ainult loomaarsti juurde sõidetakse. Eelnev puuritreening seisneb positiivse seose loomises puuriga, et tegu oleks pigem pesaga kui vanglaga. Puur võiks olla pidevalt pesana kasutuses, selle sees peaks olema pehme ase ning looma võib kas puuris toita või visata sinna aegajalt maiuseid, samuti tasuks mängida puuri läheduses ja sees. Ideaalis läheks loom vabatahtlikult puuri ja teda ei peaks sinna sisse pressima.
Vältimaks iivelduse teket sõidu ajal mitte anda suurt toidukorda mõni tund enne visiiti. Maiuste andmine tuleks visiiti broneerides läbi arutada. Kui on vajadus anesteesiaprotseduuri järele, ei tohi enne seda süüa anda. Sõita tuleks rahulikult, võib mängida rahulikku muusikat ja rahuliku tooniga loomaga kõneleda. Tugeva iivelduse korral pidada nõu arstiga iiveldusevastaste ravimite kasutamiseks. Äärmisel juhul väga närviliste patsientide puhul arutada arstiga rahustavate ravimite kasutamist enne visiiti.
Lahtise loomaga ei tohi kliinikusse tulla. Loom peab olema kas puuris/kotis või rihma otsas, seda kõigi ohutuse huvides. Ootamatult ehmunud loom võib reageerida ettearvamatult ja kaduma minna. Visiidile varem saabudes või hilinedes anda sellest kliiniku registratuuri teada. Kliinikus käitu ise rahulikult ja positiivselt, teavita personali oma looma iseärasustest (näiteks ei talu teisi loomi, ei lase mingit kindlat piirkonda katsuda, kipub näksama vms.).
Kassi eripärad
Kassi transpordipuur peab olema piisavalt suur mahutamaks pesamaterjali ja kassi mugavaks ümberpööramiseks. Kassipojale puuri valides võiks arvestada ka tema kasvamisruumiga. Kõige parem puur kassile on kahe uksega (ees ja katusel) ning eemaldatava ülaosaga. Nii saab kassile ligi pääseda ka siis, kui ta ei taha ise puurist väljuda. Ülevaatust saab sageli teha puuri sees, mille katus on maha tõstetud. Nii on kassil turvatunne ikkagi olemas, kuid on võimalik ka ülevaatust läbi viia.
Visiidi päeval sisustada puur pehme materjaliga, millel on tuttav lõhn (mitte tuttuue tekiga). Kui enne visiiti ei ole keelatud söömine, panna puuri maiuseid, mänguasju. 30 minutit enne puuri panekut võib puuri sisse pihustada feromoonspreid, mis annab turvatunnet ja vähendab ärevust. Kui kass ei taha puuri minna, lükata teda õrnalt tagant. Mõni kass läheb lihtsamini pepu ees. Kui ka see ei aita, tõsta kass puuri eemaldatud ülaosa kaudu ja vajadusel keerata rätikusse nii, et ainult pea paistab välja, siis ei saa käppasid laiali ajada ja puuri sisestamine on lihtsam. Kui kohe alguses on teada, et kass ei taha sisse minna, keerata ta kohe õrnalt rätikusse. Kui kiisu pääseb mitu korda plehku, on iga katse teda puuri saada keerulisem ning samuti on stressitase juba väga kõrge. Puur tuleks katta rätiku või tekiga vähendamaks visuaalset stimulatsiooni. Ära pane puuri otse põrandale, vaid tooli, riiuli vms peale veidi kõrgemale, see pakub kassile rohkem turvatunnet.
Sagedasem viga kassi loomakliinikusse toomisel: puur on kasutuses ainult kliinikusse sõiduks ja see võetakse näiteks eelmisel õhtul välja, eriti õues käiva kassiga. Sellisel juhul saab loom varakult aru, mis ootamas on ning teda puuri sisse saada võib olla äärmiselt keeruline. Õues käiv kass ei pruugi sel päeval koju tullagi.
Koera eripärad
Enne plaanilist kliinikuvisiiti võiks koera pikema jalutuskäigu ja mänguga korralikult ära väsitada. Nii on kliinikusse tulles energiatase madalam ja reaktiivse käitumise tõenäosus väiksem. Visiidi ajal anda jällegi maiuseid, mängida. Kui muidu toidule orienteeritud koer on nii stressis, et maiust ei võta ja ninaga ei tööta, peab ärevuse vähendamisega kindlasti rohkem vaeva nägema.
Väike närviline koer võiks reisida transpordipuuris, mis on kaetud tekiga. Kaelarihma asemel võiks kasutada trakse, nii on ehmudes kaelale viga tegemise võimalus väiksem. Samuti on väga energilist koera traksidega lihtsam kontrollida. Rihm olgu lühike, et koera liikumist oleks lihtsam kontrollida, flexi rihmaga on koer kontrolli all vaid näiliselt ning loomaderohkes kliinikus võib õnnetusi ette tulla. Vajadusel võta kaasa oma suukorv. Suukorv ei pea olema hirmus asi, sellega saab koera harjutada ja ka korv peas maiuseid anda.
Võta võimalusel kaasa vaktsineerimistunnistus loomakliinikusse.
Mõtle läbi, millise põhilise murega pöördud: sümptomid, nende kestus, kas on saanud ravimeid (mida, kui palju, kui sageli, kui pikk kuur). Alusta põhilisest probleemist ning muud mured, mis võivad lemmikuga seoses olla, too välja veidi hiljem. On igati loomulik märkmed kodus ette valmistada, et mitte mõnd tähtsat nüanssi unustada. Kliinikuskäik on sageli ärev sündmus ja millegi unustamine lihtne.
Tea võimalikult täpselt infot oma koera kohta: koera vanust ja igapäevaharjumusi, varasemaid terviseprobleeme, menüüd, milliseid toidulisandeid antakse, urineerimise ja roojamise muutusi, ussirohtude andmist (mis ravim, kui sageli, millal viimati), vaktsineerimisajalugu, reisimisajalugu, puugihammustuste esinemist, allergiate esinemist. Kas on ligipääsu mürkidele, toataimedele. Millal oli viimane jooksuaeg. Konkreetsed küsimused, mida loomaarst esitab, olenevad pöördumise põhjusest.
Kui sarnane mure on varem olnud või esineb krooniline haigus, siis võimalusel võtta kaasa või saata kliiniku meiliaadressile varasem haiguslugu. Ühe probleemiga oleks hea käia samas kliinikus. Kui käia sama murega erinevates kliinikutes, peab igal visiidil küsitlemise ja uuringutega otsast peale hakkama, see on aga frustreeriv kõigile osapooltele. Kui näiteks kõrvapõletikuga käia mitmes erinevas kliinikus, võib diagnoosimata jääda allergia, mis korduvaid põletikke põhjustab, kuna arstil lihtsalt puudub eelnev haiguslugu.
Urineerimisprobleemiga võib olla vajalik uriiniproovi võtmine, roojamisprobleemiga roojaproov, kõrvamurega kõrvaproov. Proovide võtmise arvatavat vajadust võiks uurida registraatorilt. Kui proove võtta vaja ei ole, käia pissil-kakal enne kliinikusse sisenemist. Et kliinikus uriiniproovi võtta, peab aga põis olema võimalikult täis. Kui tegu on mingit sorti episoodi või käitumishäirega, on asendamatu diagnostikavahend kodus tehtud video. Kui episoodi kliinikus olles ei esine, on sageli keeruline öelda, millega võis tegu olla.
Visiidi lõpus küsi arstilt julgesti küsimusi, võid teha märkmeid ja küsida kirjalikku kodujuhendit. Kodus peab kindlasti järgima ravijuhendeid. Kui koduse hooldusega tekib mõni probleem, helista kliinikusse. Ka kõige ideaalsem raviplaan ei tee looma terveks, kui seda järgida ei saa. Paljude terviseprobleemide korral on kliinikuskäik alles algus ning põhiline ravi toimub kodus omaniku poolt. Kui plaani on vaja muuta või tulemus pole ootuspärane, tuleb sellest arstile teada anda, et muuta ravi efektiivsemaks.
Ära lõpeta iseseisvalt ravikuuri, sest looma enesetunne tundub parem. Ravikuur tuleb lõpetada arsti juhiste kohaselt. Tule kordusvisiidile, kui arst on nii öelnud ja määratud ajal. Kordusvisiidid ei ole mõeldud raha teenimiseks, vaid veendumaks, et ravi võib lõpetada. Kahjuks tekivad loomadel tihtilugu kroonilised terviseprobleemid, kuna omanik on iseseisvalt otsustanud ravi lõpetada ning pole näinud põhjust kordusvisiidile pöördumiseks, kui loom end näiliselt hästi tunneb. Ravi lõpetamise otsustab ikkagi arst, mitte omanik.
Mure korral helista 15 222 või pöördu lähimasse PetCity kliinikusse.
