Mäng algab juba kutsikakastist. Kui olete kunagi pisikesi kutsikaid või kassipoegi jälginud, siis näete, kuidas terve nende päev on sisustatud mängimisega. Vahepeal ka magamisega, kuid üldjuhul on pisike loomake täis elurõõmu, mängulusti ja seiklusjanu. Mäng, eriti pesakonnakaaslastega, on looma psühholoogilisest aspektsist vaadatuna ääretult oluline. See on ka üks põhjus, miks ei tohiks loomabeebit enda peskonnast/vanematest väga varakult eraldada, sest see võib viia sotsiaalsete probleemideni ehk probleemkäitumiseni, mida hilisemas eas on ääretult raske lahendada. Loomalapse eraldamine indiviidipõhine lähenemine on tõenäoliselt kõige mõistlikum, kuid üldjuhul on soovitused tõust lähtuvalt olemas. Üldlevinud tava on loomakesed loovutada pärast kaheksandat elunädalat, kogenud kasvatajad lähtuvad elutarkusest ning loovutavad tihti neljajalgse karvapalli isegi hiljem. Kui kasvatajal on aega looma ka muude asjadega ja inimestega sotsialiseerida, on see variant tõenäoliselt väiksele tegelasele parim.
Kiskjalik käitumine
Kiskjad arendavad läbi mängu enda predaatorlikke oskuseid - murdmist. Jälgige kord süütut noort kutsikat ning vaadake, kui vägevalt ta geenipagas tööd teeb! Seisukoerad teavad iseenesest, kuidas lindu märgates kohale tarretuda, käpa tõsta ning seda seistes varitseda. Kutsikas "püüab" mängukanni teda eelnevalt käppadega halvates. Haarab suhu ning raputab! Pesakonnakaaslastega mängides sakutavad mängukanni enneolematu jõuga. Üksteisega mängides maadlevad, enamjaolt sihivad "murdes" kaela.
Mäng õpetab kombeid
Mäng õpetab loomabeebile sotsiaalseid oskuseid. Nii teab väike loomalaps juba varakult, kui kõvasti ta mänguhoos kedagi hammustada võib (kuna vastane pistab valu tundes kiljuma). Väike loomalaps õpib ära mängukummarduse - viisaka mängimakutsumise ning valib väsinud pesakonnakaaslase asemel energilisema sõbra. Peale selle õpetab mäng ka lemmiklooma enda keha tundma, sest just tänu sellele arenevad loomakese motoorsed oskused, paraneb tasakaal ning pingutuvad lihased, mis tavajalutusel kasutust ei leiaks!
Mäng ühendab
Kas olete tähele pannud, kuidas kutsikapõlves sõlmitud sõprussuhted püsivad loomade kuldaastateni? Ka inimesega mängimine tugevdab lemmiku-peremehe omavahelist suhet. Eriti lähedaseks teevad erinevad tirimismängud, kuid neid mängides tuleb inimesel olla õrn, hoidudes järsematest liigutustest. Pesakonna omavaheline maadlemine kinnistab loomade ühtsustunnet ning aitab neil grupina paremini toime tulla.
Stressimaandaja
Mäng on miski, mis lööb lemmiku silma särama! Mängu võib kasutada isegi maiuse asemel premeerimisvahendina (töökoertel on nutsud, agilitykoertel pehmed rihmad suurepärastest motiveerimisvahenditeks). Mänguasjaga saab tuju üles ning halva kogemuse minetatud.
NB! Väiksele kutsikale on väga oluline leida head mängukaaslased, kuid halva kogemuse vältimiseks tuleks esimestel elukuudel koeraväljakutest eemale hoida. Seda põhjusel, et mõned täiskasvanud lemmikud võivad olla veidi tugevama mängustiiliga, ajada kutsika nurka, teda hirmutada ning eluks ajaks halva kogemuse meelde jätta. Pea meeles, et koerakakluste vältimiseks on inimene see, kes enda lemmiku eest seisma peaks. Koerte omavahelised suhete klaarimised võivad paraku viia kakluseni. Algajal koeraomanikul tuleks noore kutsikaga pöörduda kindlasti koertekooli. See on soovituslik ka omanikul, kellel pole tegemist enam esimese koeraga, sest koertekool on turvaline koht kutsika sotsialiseerimiseks, harjutusi tehes ka omavahelise suhte tugevdamiseks - teiste koerte juuresolekul on tähelepanu oluliselt raskem saada!
