Aiandus ja lemmikloomad

10.08.2018

Aiandus ja lemmikloomad

Vahel tundub, et aiandus ja lemmikloom ei ole loodud koos eksisteerima. Koerad armastavad kaevata, taimi närida, nende uriinist tekivad murule kollased laigud mille tagajärjel okaspuud kärbuvad. Teisalt peab lemmikloomi omav aiapidaja hoolsalt läbi mõtlema, milliseid taimekaitsevahendeid ta oma aias üldse kasutada saab, ning ilmutama leidlikkust aia kujundamisel.

Vastab PetCity Loomakliiniku veterinaar dr Maarja Roosileht

Lemmikloomasõbrast aiapidaja ülesanne on luua stressivaba aed, mis on lemmiloomadele ohutu. Seetõttu valib ta aeda okaspuude asemel pigem lehtpuuvorme ja põõsaid, tavapeenarde asemel kasutab pigem istutuskaste, lillepotte ja -korve, riputusampleid.
Kui vähegi võimalik, siis rajage oma koerale-kassile aeda kraapimiskast, selline koht, kus tal ongi lubatud kaevata auke – arvestagm, et aukude kaevamine ja asjade peitmine on koerale loomuomane tegevus.
Looduslikud putukatõrjevahendid ja väetised on lemmikloomasõbra aias selgelt eelistatud ning lõppkokkuvõttes ongi tulemuseks tervem elukeskkond kogu perele. Ka tasub lemmiklooma olemasolu arvestada istutusalade kavandamisel – kui on teada, et koerale meeldib piki perimeetrit patrulleerida, siis sinna taimi istutada ja loota, et neli jalga neist päeva jooksul sada korda edasi-tagasi üle ei trambi, on pisut naiivne. Kui territooriumit ümbritseb läbipaistmatu plank, siis võiks koerale tekitada sellesse akna – koertel on loomupärane vajadus näha, mis kaugemal toimub, samamoodi meeldib selline piilumisava ka väikestele lastele.
Kes tahab aias rakendada elektripiiret, mis on koera kaelarihmaga ühenduses, peaks siiski arvestama, et iga puukest ja peenrakest sellega ümbritseda ei ole mõtet, vaid ikka pigem suuremaid istutusalasid. Ka koeral peab jääma aias piisavalt vabadust ja liikumisruumi.

Ohud koduaias: mürgised taimed ja aiakemikaalid
Ometi kasutatakse koduaedades üha rohkem erinevaid kemikaale, neist ohtlikuimad on taimekaitsevahendid. Väetiste söömine põhjustab seedehäireid ja mööduvaid allergilisi nähtusid, aga eluohtlikku mürgitust enamasti ei tekita.
Kui rotimürkide kasutamist taipab enamik loomaomanikest aiapidajaid vältida, siis vähem teatakse, kui suureks ohuks on lemmikutele tigude ja sipelgate tõrjevahendid. Mürgistusjuhtumid teograanulite söömisest pole harvad: mürgiseks aineks neis on metaldehüüd. Surmavaks doosiks piisab üsna vähesest, eriti kui tegemist on väikese loomaga.
Metaldehüüd on magu ärritav ja mürki söönud loom võib ka oksendada. Väikese koguse allaneelamisel võib maksapuudulikkus ilmneda 3-4 päeva pärast. Suure koguse allaneelamine võib viia surmani hingamispuudulikkuse tagajärjel 2-24 tunni jooksul.
Mürgitusnähtusid tekitab ka mürgi tagajärjel surnud limuse söömine või kemikaaliga töödeldud peenral kõndimise järel käppade lakkumine. Mürk tekitab närvinähtusid nagu lihasvärinad, tõmblused, koordinatsioonihäired, naha ülitundlikkus ning mõnel loomal ka pidevad tugevad krambid.

Putukamürgid sisaldavad karbamaate ja organofosfaate. Mürgistus tekib umbes paari tunniga ja tunnusteks on ilastamisne, värinad, nõrkus, kõrgenenud kehatemperatuur ja kusepidamatus. Võib tekkida kollaps, hingamisseiskus, krambid ja kooma.

Kindlasti ei tohi lemmikloomaomanik lisada oma aiabasseini- või purskkaevuveele mingeid kemikaale, sest on suur oht, et lemmikloomad seda vett joovad.

Ohtlikud ja ohutud taimed
Mürgistest taimedest tingitud õnnetusi esineb rohkem tuppa toodud lillede söömisel. Õues siiski taipavad loomad sageli end instinktiivselt ohtlikust lillest eemal hoida. Kindlam on vältida erinevaid sibullillesid: krookused, nartsissid ja tulbid, ka hüatsindilaadsed, alpikannid, rododendronid, asalead, liiliad. Sisse sööduna tekitavad need taimed süljevoolu ja oksendamist, kõhuvalu, kõhulahtisust.

Turvalised peenrataimed lemmikloomadega aeda on lõvilõuad, gerberad, petuuniad, roosid, maitsetaimedest piparmünt, nisuvõrsed, petersell ja basiilik. Ehkki suurem osa teisigi maitsetaimi on ohutud, võivad nendes sisalduvad eeterlikud õlid ja parkained suures koguses ärritada looma seedetrakti. Kasside meeleheaks tasub istutada mulda ka mõned palderjanitaimed ja naistenõgest.

Märgid, mis viitavad mürgistusele
Kui lemmik haigestub äkitselt pärast omapäi aias olemist, võiks peremees kaaluda mürgituse võimalikkust. Tuleks mõelda, kas aias on kasutatud taimekaitsevahendeid ja millal, milliseid taimi leidub aias, või kas loomal on pääs aiast välja naabrite maadele. Kohe tuleb kontrollida, kas aiakemikaalide hoiupaik on ikka suletud ja pakendid endistviisi asetatud. Väiksemad loomad võivad haigestuda mürki söönud närilise või teo allaneelamisel – loomaomanik peaks teadma, kas naaber kasutab kahjuritõrjevahendeid.

Mürgituse saanud loom haigestub äkitselt. Haigustunnused on harva spetsiifilised: esimese asjana tekib tavaliselt ilavool, oksendamine ja kõhuvalu, mis on tüüpilised vaevused väga paljudele haigusseisunditele. Kui loom oksendab, on oluline uurida, ega ei välju kemikaali pakkepaberi tükke.
Mürgitust äkilise haigestumine põhjusena ei saa pea kunagi täielikult välistada, sest vaid harva on meil omapead jäetud looma tegemistest piisav ülevaade olemas.

Esmaabi mürgistuse korral
Mürgi tarimisega jääm lemmik omanikule vahele äärmiselt harva. Enamasti leitakse kahjustatud kemikaalipakk koju jõudes ning mürgi tarbimise aeg ja kogus jäävad teadmata.

Kodune esmaabi jaguneb kaheks: mürgi kõrvaldamine organismist on oluline, kui juhtume mürgi tabrimisele peale või teame, et see juhtus mitte varem, kui tunni- või poole eest; looma seisundi stabiliseerimine on oluline, kui loom on juba raskesti haigestunud.

Esmalt tuleb kontrollida, kas loom hingab normaalselt ning vajadusel tema suu mürgist puhastada. Väga tähtis on nahale ja kasukale sattunud mürk lakkumise, naha kahjustamise ja läbi naha imendumise vältimiseks eemaldada: pulbriline aine ära harjata, seejärel loom pesta šampooniga ja hoolikalt loputada kuni mürgi lõhna pole enam tunda. Seejuures tuleb kaitsta nii looma kui ka enda silmi, nina ja suud, sest lemmikloom võib raputades mürgist vedelikku ümbrusesse paisata.

Hinda mürgistusriski võimalikult täpselt: millega tegu (nimetus ja hoiatused etiketil, koostisained), kuidas sattus mürk organismi (kas loom sõi vahetult, lakkus karvalt, hingas sisse) ja kui palju. Kuidas loom käitub: kas on märke, et mürk on juba mõju avaldanud? Seejärel helista loomaarstile või mürgituskeskusesse ja tegutse saadud juhiste järgi. Loomakliinikusse sõit tuleb mürgituse kahtluse korral ette võtta igal juhul.
Mõnikord on võimalik abistamisega algust teha juba kodus. Võib proovida lemmikule anda aktiivsütt või teda oksendama ajada, lisaks võiksid olla piim või muna olla omal. Kindlasti ei tohi ilma loomaarsti või mürgituskeskuse töötaja soovituseta midagi loomale sisse sööta. Ka ei tohi kodune abiandmine kliinikussejõudmist asjatult viivitada.
Oksenduse esilekutsumine tekitab komplikatsioone, samuti ei välju oksendamisega tihti rohkem, kui vaid pool maosisust. Siiski on see protseduur mürgi imendumise vähendamiseks kodustest võimalustest parim. Oksendamise esilekutsumist võib proovida, kui on teada, mida ja millal loom sõi: keelatud on see, kui loom neelas söövitavat ainet(tugevad happed või alused kahjustavad söögitoru teistkordselt läbides seda veelgi) või petrooleumi derivaati(bensiin, süütevedelik satuvad oksendamisel kergesti hingamisteedesse), tunni möödumisel on mürk maost juba edasi liikunud ning oksele ajamine tulutu. Oksele ajada tohib ainult täielikult teadvusel ergast looma!
Kodustes tingimustes oksendama ajamiseks võiks esmaabikotis olla 3%-line vesinikperoksiid, mida saab apteekide käsimüügist. Annuseks 1-2ml iga kilogrammi looma kehakaalu kohta, mille manustamisel peaks oksendamine 10-15 minuti möödumisel algama. Kui seda ei juhtu, võib doosi korrata. Loomale võib anda ka veidi vett ja sundida teda liikuma, et iiveldus ja oksendamine tekiks kiiremini. Soola ja sinepit manustada ei soovitata, kui neid siiski kasutada, ei tohi manustamist korrata.
Söetablett on enamikul juhtudel turvaline. See seob paljusid aineid, viies need imendumata läbi seedekulgla kehast välja. Tähelepanu – tõhus on see vaid suures koguses (1–2g/kg), see tähendab 10-kilosele koerale 40–50 tabletti. Sellist kogust tuleks anda iga 2-4 tunni tagant, sest osa mürki satub soolde pärast maksa läbimist teistkordselt ning osa juba verre imendunud mürgist võib soolde tagasi difundeeruda.
Aktiivsüsi adsorbeerib vähe või üldse mitte tugevaid happeid ja aluseid, kloraate, kloriide, tsüaniidi, detergente, etanooli, etüleenglükooli, raudsulfaati, fluoriide, rauda, isopropanooli, metanooli, mineraalhappeid, nitraate, parakvatti (sisaldub herbitsiidides), kaaliumi ja naatriumi. Söetabletti ei tohi proovida sisse sööta teadvuseta loomale.

Kiiresti loomakliinikusse
Kui toimivaks aineks on tugev hape või alus, tuleb arstile kiirustada aega viitmata – piima ja muna võib anda, kui loom neid vabatahtlikult sööb.
Mürgituse kahtlusel võib kliinikusse sõit võib hilineda ainult niipalju, kui võtab aega kodune esmaabi andmine. Haarake kliinikusse minnes kaasa mürki sisaldanud pakend või see, mis pakendist järele on jäänud. Mürki tarbinud või haige loomaga tegeledes ei tohi unustada teisi loomi ja lapsi – mürgine aine tuleb kohe ära panna, et järgmisi ohvreid vältida. Kui üks loom on tarbinud mürki, jääb kahtlus, et juurdepääs sellele ainele on olnud teiselgi, isegi kui haigustunnused temal veel avaldunud pole.

NB! Aiakemikaalidele ja mürgistele taimedele pole vastumürki. Ravi seisneb mürgi edasise imendumise takistamises ning sümptomaatilises toetamises.

Esmase ülevaatuse käigus hindab loomaarst looma üldseisundit ja vajadusel stabiliseerib selle: normaliseerib kehatemperatuuri ja vererõhu, tarvidusel pärsib krampe, kindlustab vabad hingamisteed ning alustab vajadusel kunstliku hingamisega.

Järgneb tegevus mürgi elimineerimiseks organismist. Näidustuste korral kutsutakse esile oksendamise. Söövitavate või korrosiivsete ainete ohutuks eemaldamiseks maost saab teha maoloputuse. Protseduuri jooksul on loom üldanesteesias kaitstud hingamisteedega, mürk liigub välja läbi sondi söögitoruseintega kokkupuutumata. Maoloputusega pole reeglina võimalik eemaldada kogu maosisu, mistõttu paralleelselt rakendatakse teisi ravivõtteid: manustatakse aktiivsüsi sondiga otse makku ning toetatakse looma sümptomaatiliselt.

Samuti nagu ka oksendamise esilekutsumist, ei ole ka maoloputust mõtekas teha juhul, kui mürgi söömisest on möödunud üle 1-2 tunni. Juba soolestikku liikunud toksiliste ainete eemaldamiseks sobib suhteliselt uue meetodina kogu seedetrakti loputamine. Protseduur eeldab küllaltki pikaajalist üldanesteesiat(1,5-2 tundi), toksiline aine väljub koos rohke väljaheitega mõni tund hiljem. Klistiir või lahtistid mürgi eemaldamiseks seedetrakti alumisest osast aitavad üksikjuhtudel, sest enamik mürke imendub juba maost ja peensoolest. Mürgid elimineeritakse organismist peamiselt neerude kaudu, seda on paljudel juhtudel võimalik kiirendada uriiniproduktsiooni tõstmise abil: intensiivne vedelikteraapia kiirendab teatud mürkide eliminatsiooni kaitstes ühtlasi neere toksiliste ühendite ladestumise eest. Diureetikumide kasutamisel on alati komplikatsioonide oht ning kasutamine on näidustatud ainult teatud mürkide puhul, mis tõestatult elimineeruvad kehast diureesi tõstmisel kiiremini. Üksikute mürkide väljaviimist võib loomaarst soodustada uriini happelisemaks või aluselisemaks muutmisega ravimite abil, monitoorides hoolikalt, et keha üldine happesusetase püsiks ohututes piirides. Väikeloomapraksises pole kahjuks hemodialüüsi ja hemoperfusiooni süsteemid kuigi kättesaadavad, võimalik on aga perotoneaaldialüüs, mis ei vaja kallist aparatuuri, küll aga ülimat antiseptikat ning hoolikat monitooringut: peritoneaaldialüüs viib kehast välja ka vajalikke ektrolüüte ja valke, mille sisaldust veres tuleb korduvalt mõõta ning vajaduse kohaselt kompenseerida. Põhimõtteks on mürkide passiivne transport verest kõhuõõnde viidud dialüüsivedelikku, mis eemaldatakse. Mõnikord ei õnnestu mürki eemaldada ühelgi muul viisil kui kirurgilisel operatsioonil, nt rauatabletid võivad tugevalt kleepuda mao või soole limaskestale.

Üldjuhul jääb loom kliinikusse jälgimisele ning toetusravile – manustatakse veenisiseseid vedelikke, magu ja sooltrakti kaitsvaid ja rahustavaid ravimeid ning maksa ja neerude rakukahjustusi pärssivaid toidulisandeid. Alati jõuab mingi kogus mürki enne eemaldamist organismis imenduda ning tekkinud organite kahjustus ei pruugi tulla ilmsiks muud moodi, kui perioodilise vereanalüüsi käigus.

 

NB! PetCity kliinikus on hemodialüüs võimalik!

PetCity loomakliiniku veterinaarid rõhutavad: tõhusaim esmaabi on ohtlike olukordade ennetamine!

1. Sule muruniitmise ajaks koer või kass tuppa.
2. Ära jäta aiatööriistu vedelema.
3. Hoia aiakemikaale alati looma juurdepääsu ulatusest väljas originaalpakendis – isegi kui lemmik pole varem ühe või teise aine vastu huvi tundnud, on võimalik, et ta seda ühel päeval süüa proovib.
4. Tigude graanulid, sipelgapulber ja mutipeletuskuulikesed ei kuulu loomapidaja aeda.
5. Veidi hoolt ja ettenägelikkust aiaplaneerimisel tasub end kuhjaga – turvaline koduaed on lemmikloomale parim koht.

 

PetCity Blog:

Kõik postitused