Kasside diabeet – mis see on?

Kasside diabeet – mis see on?

Koostas: Pro Plan tootejuht DVM Julija Abram

 

Mis on diabeet?

Diabeet on endokriinhaigus*, mida iseloomustavad häired glükoosi transportimisel rakku ja glükoosi ainevahetuses. Häired on tingitud pankrease puudulikust võimest insuliini toota, insuliini retseptorite puudusest või insuliini retseptorite puudulikust võimest infot edasi anda. Viimast kahte iseloomustatakse üldiselt kui raku tundlikkuse muutust insuliini suhtes. Inimestel tuntakse haigust suhkrutõvena.

 

Mis on insuliin?

Insuliin on hormoon, mida toodavad pankrease saarekeste beeta-rakud. Insuliin on keha üks olulisemaid hormoone, sest reguleerib anaboolseid (keha ehituslike) protsesse. Insuliin reguleerib süsivesikute, rasvade ja valkude ainevahetust, eriti glükoosi liikumist maksa, rasvkoesse ja lihasrakkudesse. Paljud keha rakud on sõltuvad insuliini tööst, sest ilma insuliinita ei suuda rakud glükoosi** endasse võtta. Enamikel keha rakkudel on insuliini retseptorid, kuid mõned (nt. skeleti lihased, südamelihas, rasvkude) on sõltuvad glükoosi ja aminohapete saamise plaanis insuliinist rohkem kui teised rakud ja selliseid nimetatakse insuliinist sõltuvateks rakkudeks. Aju koel on samuti insuliini retseptorid, kuid on siiski suuteline glükoosi transportima raku sisse ka ilma hormonaalse (insuliini) stimulatsioonita, ta on nö. insuliinist sõltumatu kude.

 

Kui sageli esineb diabeeti kassidel ja miks?

 

Diabeeti näeme kassidel järjest enam kolmel põhjusel:

1)     Kassid elavad oluliselt kauem kui varasemalt. Kasside keskmine eluiga on oluliselt kasvanud võrreldes paarikümne aasta taguse ajaga. Tänapäeval pole sugugi haruldane näha kliinikus üle 16 aastast kassi.

2)     Kasse tuuakse järjest rohkem arsti juurde – Protsentuaalselt käiakse kliinikutes rohkem just koertega. Kassi eraklik eluviis ja kõrge võimekus põgeneda kättesaamatutesse kohtadesse mängib suurt rolli nende jõudmisel kliinikusse. Lisaks, varjavad kassid oma tervisehädasid viimase hetkeni. Omanike parem teadlikus kassikeele lugemises ja parem side oma lemmikuga, on mõjutanud ka kasside (õigeaegset) kliinikusse jõudmist. Seega, kasside valim on suurem.

3)     Paljud kassid on ülekaalulised ja ülekaalulisus on üks võtmetegureid ja soodustavaid faktoreid diabeedi tekkeks. Kassid on pigem tubased ja liiguvad vähem, tihti on ka toit kogu aeg ees, mis võimaldab pidevat söömist ja kalorite ületarbimist.

Kuigi diabeeti võib haigestuda igas vanuses kass, olenemata tema soost või tõust, siis statistiliselt esineb diabeeti enam just ülekaalulistel vanematel (9+ aastastel) kastreeritud isaskassidel. Seevastu koertel esineb diabeeti oluliselt rohkem lõikamata emastel.

 

Inimestel esinevat diabeeti jaotatakse viide erinevasse klassi: 1) tüüp 1; 2) tüüp II; 3) Tüüp S; 4) Tüüp IGT, 5) Tüüp PrevAGT. Koertel ja kassidel esinevat diabeeti on raske klassifitseerida päris samade kriteeriumite alusel, sest koerte ja kasside pärilik ajalugu on enamasti teadmata, neil tehakse vähem vereteste ja tüüp I ja tüüp II diabeeti on raske eristada vaid kliinilise pildi põhjal. Seega jagatakse kassidel ja koertel esinevad diabeeti pigem selle alusel, kas loom vajab insuliini või ei vaja insuliini.Diabeeti on mitut erinevat, kuidas on lood kassidega?

Kassidel ja koertel esinevat diabeeti jaotatakse valdavalt Tüüp I ja Tüüp II. Koertel esineb enamasti Tüüp I ja kassidel valdavalt Tüüp II (sarnane inimestel esineva Tüüp II diabeediga).

 

Tüüp I diabeeti iseloomustab immuunvahendatud rünnak pankrease (kõhunäärme) beeta-rakkudele. Seda esineb alla 1 aastastel kutsikatel (ja kassipoegadel). Kassidel esineb seda 

väga harva. Kahtlustatakse pärilikku soodumust.

Tüüp II diabeet tekib nõrgenenud insuliini sekretsiooni, keharakkude resistentsuse tõttu insuliini suhtes ja maksa kõrgema glükoosi tootlikkuse tõttu. Enamik kasse langeb siia 

Tüüp III diabeet on sekundaarne ehk muudest haigustest tingitud. Näiteks võib olla pankrease töö, sh. insuliini tootmine ja sekreteerimine, olla häiritud pankrease põletiku tõttu. Teatud kategooriasse.

varjatud (subkliinilised) haigused ja mitmed ravimid soodustavad samuti diabeedi teket.

 

Kuidas haigus tekib?

Diabeedi haigus ja kulg kassidel on väga mitme faasiline ja muutuv. Haiguse kliiniline pilt oleneb sellest, kui kaugele on arenenud rakkude resistentsus insuliini suhtes ja kas esineb tüsistusi.

Tervel kassil tõuseb veresuhkru tase pärast söömist. Kõrgem veresuhkru tase veres annab signaali pankrease rakkudele toota insuliini ja vabastada see verre, mille abil insuliin liigub edasi rakkudeni. Rakkude juures käitub insuliin kui kiibikaart (või võti), mis seondub rakul insuliini-spetsiifiliste retseptoritega (lukk) ja avab raku ukse, ning glükoos liigub raku sisse. Raku sees kasutatakse glükoosi energia allikana raku tööks, kasvuks, uuenemiseks. Kui liigne glükoos verest pääseb raku sisse ja veresuhkru tase langeb, tekib tagasiside mehhanism – pankreas tunneb ära veresuhkru languse ja lõpetab insuliini vabastamise. Insuliini tase veres langeb ja glükoos ei pääse rakku, sest puudub võti (insuliin). Veresuhkru tase on normaalses vahemikus kuni järgmise söögikorrani.

Diabeedi tekke põhjuseid on mitmeid, kuid üks peamisi on ülekaal. Hulk aega enne seda, kui kassile saab diabeedi diagnoosi panna, on kass nö diabeedi-eelses staadiumis, mis võib kesta mõnest kuust aastateni. See on periood kus kassi veresuhkru tase on stabiilselt kõrgem kui ta peaks olema - hüperglükeemia.

Ülekaalulistel ja/või haigetel kassidel on veresuhkru tase pidevalt kõrgem kui peab. Rakud saavad oma glükoosisiu täis ega suuda seda enam vastu võtta ja tekib nö raku resistentsus insuliini suhtes – lukuauk läheb katki – insuliin ei seondu retseptoriga ega ava ust. Rakkude resistentsus aga suurendab pankrease rakkude tööd, sest glükoosi tase veres ei alane. Mida suurem on insuliini hulk veres, seda suurem on resistentsus ja vastupidi – mida suurem on glükoosi hulk veres, seda rohkem üritab pankreas insuliini toota.

Kui selline olukord kestab püsivalt tekib pankrease rakkudel klassikaline ületöötamise sündroom – nagu inimestelgi, kes ei anna endale aega puhata ja lõpuks kokku kukuvad. Kuna kõrgem glükoosi tase veres on organismile ohtlik, võtavad neerud enda kanda selle probleemiga tegelemise. Ainuke lahendus neerudele on lasta liigne glükoos uriiniga välja. Mida kõrgem on glükoosi tase, seda rohkem uriini neerud toodavad ja seda rohkem peab kass pissima. See on nö. kompenseerimismehhanism, mida tavaliselt ei esine. Tervel kassil ei esine uriinis glükoosi. Mõnedel juhtudel võib omanik tunda uriinil magusat lõhna.

Vahepeal aga tekib rakkudes taas vajadus glükoosi järele, kuid nüüd juba ei saa glükoos rakku, kuna puudub võti, mis ukse avaks (kurnatud pankrease rakud ei tooda insuliini – või toodavad seda vähem kui vaja). Raku ellujäämisinstinkt hakkab otsima võimalusi energia tootmiseks ja võtab kasutusele alternatiivsed energia allikad – valgud ja rasvad à Läheb tööle keha järgmine kompenseerimise mehhanism. Keha rakud hakkavad energia saamise eesmägil kasutama keha rasvavarusid (see on põhjus, miks juba väljakujunenud diabeediga kassid kaotavad järsult kaalu) ja keha valguvarusid (lihaseid) - tulemusena kass kõhetub.

Kassid, olles obligatoorsed karnivoorid, vajavad oma toidus rohkem valku, kui koerad. Kasside organism on harjunud kasutama valku glükoosi saamiseks ja see protsess on kasside organismis alati aktiivne. See on omamoodi probleem, sest seda aktiivsusastet ei saa pidurdada  (muuta vähemaktiiveks), isegi siis, kui kass saab toiduga ebapiisava koguse valku (nt haigusperioodil, kui kass on isutu). Kui kassi organism ei saa, piisava koguse valku toiduga, hakkab tema keha võtma toorainet oma keha valguallikatest (nt lihastest).

Vastupidiselt levinud arvamusele, et kass ei seedi süsivesikuid, on kassi maksas isegi suurem osakaal glükoosi ainevahetuses kasutatavaid ensüüme kui seda on koera maksas. Kass suudab seedida ja omastada süsivesikuid üsna hästi, eriti siis, kui nad on õigesti kuumtöödeldud. Kui tervele kassile võimaldada toiduga vähemalt minimaalne vajalik valgu osakaal ( 32% kuivainest), suudab ta kohaneda ja kasutada toitainete allikana ka süsivesikuid.

 

 

Mida näeb omanik?

See hetk, kui neerud võtavad üle keha Superman-ni rolli võib tähelepanelik omanik märgata, et kass hakkab sagedamini liivakasti kasutama. Mõne aja möödudes hakkab glükoos uriinis mõjuma halvasti kuseteedele, rikkudes kuseteede rakke ja tekitades nendes põletikku. Kass hakkab käituma ebatüüpiliselt ja sirtsutama kohtadesse, kus see ei ole omanikule sobiv.

Nüüd, kus organism üritab pissimisega välja saada liigset glükoosi, kaotab ta ka rohkem vedelikku ja vedelikuvarude taastamiseks tekib kassil vajadus rohkem juua. Väga palju rohkem! Mida rohkem kass pissib, seda rohkem ta joob.

Joonis 2 allikas: https://vetgrad.com/show10MinuteTopUp.php?type=&Entity=10MinuteTopUps&ID=47

Kuna rakud on samal ajal pidevas alatoitumises (toitained ei saa rakku sisse), tunneb kass suuremat vajadust süüa - polüfaagia. Tihti peale võtab kass korraks natuke kaalust juurde ja siis võtab järsku kaalust tugevalt alla.

Kass on apaatne, kuri ja peidab ennast. Kuna kass tunneb ennast väga halvasti, ei hoolitse ta oma kasuka eest ja sellistel kassidel on rasvane ja korratu kasukas (vt. Joonis 2)

Haigusseisundi edasi arenemisel tekib tagajalgade nõrkus ja kass hakkab kõndima nö. kandadel (vt. Joonis 3 (kohandatud)). Samuti esineb spetsiifilist kõhu suurenemist maksa suurenemise tõttu (hepatomegaalia).

Joonis 3 allikas: https://www.cliniciansbrief.com/article/feline-diabetes-red-flags

 

Millal jõuab omanik kliinikusse?

Olenevalt sellest, millises haiguse staadiumis jõuab omanik kassiga kliinikusse, oleneb paljuski ka see, milline on kassi edaspidine prognoos. Kui omanik jõuab kassiga kliinikusse siis, kui diabeet ei ole veel välja kujunenud (nö. diabeedi-eelne faas), on paranemine vägagi võimalik, kuid diabeedi oht võib siiski jääda.

Kuna diabeedi tekke üks peamisi soodustavaid faktoreid on ülekaal, tuleb tegelema hakata kassi kaalu langetusega. Alanenud rasvaprotsendiga paraneb ka rakkude võimekus reageerida insuliini tööle. Seda saab teha mugavalt kaalulangetustoitudega ja suurendades kassi aktiivsust. See on pikk ja tõenäoliselt ka raske protsess, kuid teostatav!

Kui kass jõuab kliinikusse perioodil, kus diabeet on juba välja kujunenud, tuleb seda ravida nii toidu kui ka insuliiniga, sest keha ei suuda ise enam piisavalt (kui üldse) insuliini toota. Ka sellises olukorras võib kassi prognoos olla veel päris hea – eriti, kui ta jõuab kliinikusse aasta jooksul diabeedi kujunemisest. Sellistel puhkudel on siiski insuliini manustamine vajalik, kuid olukord võib lahenedada ja edaspidine diabeedi kontroll võib toimuda vaid toidu abil.

Kaugele arenenud diabeet (ilma närvinähtude ja ketoatsidoosita) on prognoosi osas samuti hea, kuid eeldab igapäevast insuliini manustamist, omaniku valmisolekut ja kaasatulekut. Selline kass võib elada normaalse elupikkuse, kuid jääb elu lõpuni insuliini ja ravitoidu peale.

Kaugele arenenud diabeet koos komplikatsioonidega on juba raske ja kuluka prognoosiga. Ketoatsioosis kassi koheldakse kui erakorralist patsienti.

 

Mida tehakse kassiga kliinikus?

Kliinikus diagnoositakse kassil diabeeti haigusloo (anamneesi), kliiniliste sümptomite ja vere- ning uriinianalüüsi näitude põhjal. Kuna kasside veresuhkru tase võib stressist tingituna minna väga kõrgeks ja anda seetõttu valeinformatsiooni, on oluline võtta vereproov minimaalse stressi tingimustes. Tavaliselt võetakse kass diabeedi diagnoosiks kliiniku statsionaari 12 – 24 tunniks.

Seal antakse kassil aega olukorraga kohaneda (stressi tase langeb) ja võetakse vereproov. Seejärel antakse kassile süüa ja võetakse uus vereproov mõne aja möödudes. Pärast seda võetakse vereproove iga 2-4 h tagant ja toimub nö. glükoosikõvera määramine. See protseduur on sarnane „piinalaagriga“, mida rasedad naised peavad läbima rasedusaegse diabeediohu ennetamiseks.

 

 
   


Vereglükoosikõvera määramine näitab organismi töö efektiivsust ja lubab järeldada insuliini olemasolu või puudust. Insuliini süstimine aitab näha keharakkude retseptorite töö võimekust insuliini siduda ja glükoosi omastada.

 

 

Mida teha kassiga kodus?

Diabeediravi peamine eesmärk on hoida kassi veresuhkru taset võimalikult stabiilsena ja hoiduda äärmustest – veresuhkru liigsest langusest (hüpoglükeemia) ja hüpoglükeemilisest šokist, mis võib kujuneda eluohtlikuks. Liiga madala veresuhkruga kassid on apaatsed, värisevad ja nõrgad ning võivad kaotada teadvuse. Sellises olukorras tuleb kassi igemetele hõõruda mett või suhkrusiirupit, mis on kiirestimenduvad lihtsuhkrud. Seejärel ühendust võtta oma loomaarstiga, et hinnata olukorra tõsidust.

Igapäevaselt kontrollitakse diabeedihaiget kassi spetsiaalse diabeedihaigele kassile mõeldud toidu ja insuliini süstidega. Siinkohal on omaniku pühendumus väga oluline ja mängib võtmerolli kassi paranemisel. 

Tavalistelt tuleb igale kassile läheneda individuaalselt tema eripärasid arvestades. Arst kirjutab kassile välja spetsiaalse toidu ja vajaliku insuliini koguse, mida tuleb manustada üks või kaks korda päevas.

Söögikorrad peaksid olema kindlatel aegade ja kindla toidukogusega, sest pärast söömist tuleb tavaliselt süstida insuliini.

Kassid, kes saavad kaks korda päevas süüa ja kellele süstitakse insuliini vaid üks kord päevas (hommikul), peaksid saama hommikul toiduks poole oma päevasest toidukogusest ja teise poole 8-10 h möödudes. Nendele kassidele, keda süstitakse insuliiniga kaks korda päevas, antakse süüa pool päevasest toidukogusest enne süstimist.

Nendel kassidel, kes on harjunud päev otsa söögikausi kallal näksimas käima, tuleb toidukogus rangelt välja arvutada, et omada kontrolli söödud toidukohuse üle. Mõistlik on ööpäevane toidukogus ära jaotada mitme toidukorra peale või anda mõned söögikorrad mängides (toidupall).

Kui kass on ülekaaluline, tuleb jälgida kaalulangetusprogrammi, kuid ka siin on oluliseks märksõnaks mõõdukus, sest kaalulangetus võib mõjutada vaja minevat insuliini doosi kogust. Mõõdukas treening kaalu langetamiseks on samuti kasulik (mängud, mis soodustavad kassi liikumist).

Omanike jaoks suuremaks väljakutseks on veresuhkru mõõtmine, mida tuleb teha tavaliselt pärast söögikorda, et määrata täpne süstitav insuliini doos. Seda räägib ja õpetab omanikule kassi raviarst.

Diabeetikust kassidele mõeldud eridieedid jagunevad kaheks: 1) kõrgema kiu/kõrge süsivesikute sisaldusega toidud; 2) madala süsivesiku/kõrge valguga toidud. Mõnedele kassidele toimib paremini üks, teistele teine. Uuringu kohaselt, milles võrreldi just selliseid toite, oli parem veresuhkru kontroll madala süsivesiku/kõrge valguga toidul, kuid peab märkima, et mõlemad toidud andsid oodatud efekti – stabiilse veresuhkru taseme.

Diabeetikutele mõeldud einekotikesed ja märgtoit on väga teretulnud kassi toidulaua rikastamiseks ja isu tekitamiseks, lisaks, aitavad einekotikesed lisada toidule vägagi olulist vedelikku. Vältima peaks siiski märgtoitu ja einekotikesi, mis ei ole mõeldud diabeetikutele, sest need võivad sisaldada kiiresti seeduvaid suhkruid, mis võivad tekitada kassi veresuhkru taseme hüppelist tõusu, mis omakorda tõstab rakkude resistentsust insuliini suhtes.

 

Kuidas ennetada diabeedi teket?

Nagu iga haigusseisundi puhul – ennetus on parim (ja kõige soodsam) viis vältimaks haiguse teket.

Kui Teie kass langeb kategooriasse isane, kastreeritud, ülekaaluline ja 9+ aastat vana, võiks tema tervise võtta suurema tähelepanu alla! Eesti Veterinaariakliinikum OÜ tegevjuht/loomaarst Jürgen Mitt soovitab diabeedi ennetuseks vastuvõtule tulla isegi varem – vanuses 5+ aastat.

Arstide soovitus käia vanemate kassidega tihedamini arsti juures, on igati põhjendatud.Vanusega tekib organismil raskusi vastu panna ja kohaneda välismõjutustest tingitud stressiga. Lisaks diabeedile, ohustab kasse ka kilpnäärme- ja neeruhaigusest tingitud hädad.

Ülekaal vaid soodustab paljude haiguste teket, seega saleda kehajoone hoidmine on väga oluline diabeedi ennetamises. Jälgida tuleks rangelt kassile pakutavad toidu kogust. Täisväärtuslike toidupakkide peal on soovituslikud toidukogused alati olemas. See on lähtepunkt, mitte rusikareegel, mille järgi joonduda. Päevane energiavajadus oleneb kassi omapärast, vanusest, soost, tõust, füüsilisest aktiivsusest jpm-st. Tuleks hoiduda maiustega liialdamisest ja pigem panna rõhku mängule – ka kaks 10 minutilist sessiooni päevas on juba vägagi hea. Variant on pakkuda kassile toitu mängus (toidupallid, spetsiaalsed taldrikud), mis turgutaks tema jahiinstinkti ja stimuleeriks meelefunktsioone ja loomuomast käitumist.

 

Kasutatud kirjandus:

Applied Veterinary Clinical Nutrition, First Edition. Edited by Andrea J. Fascetti, Sean J. Delaney; ptk 17 Nutritional Management of Endocrine Diseases lk 289 – 300.

Small Animal Clinical Nutrition 5th edition. Lon D Lewis; ptk 29: Endocrine Disorders lk 559 – 572.

The MERCK Veterinary Manula, Ninth Edition. Editor: cynthia M. Kahn, B.A, M.A (2005); ptk Endocrine system – The Pancreas (Diabetes mellitus) lk 438 – 441.

KIRK’S Current Veterianry Therapy XV edition. John D. Bonagura, David c. Twedt (2014). ptk 48 – Feline Diabetes Mellitus lk 208 – 215

Artikkel: „Diabetes Mellitus in cats“, Dr. Danielle A. Gunn-Moore

https://en.wikipedia.org/wiki/Insulin

https://en.wikipedia.org/wiki/Glucose

 

BOONUSRING ASJAHUVILISTELE:

Kas süsivesikud toidus tekitavad diabeeti?

Teaduslikud uuringud ei kinnita seda väidet. Süsivesikute mõju kassidele ja sellest oletatavat diabeedi teket uuriti juba 1994 aastal Miller ja Colaquiri’i poolt. Seda enam – süsivesikute osakaal kommerts kassitoitudes, ei ole näidanud hüperglükeemia teket (Backus 2009). Hüpotees – kuivtoit (dry-tipe extruded diet) tekitab kassidel diabeeti – lükati ümber kolmes uuringus (Backus, Cave, ja Keisler 2007; McCann et al. 2007; Slingerland et al. 2009).

  • Backus, R.C. 2009. “Controversy over carbohydrate in diets for cats” (abstract). ACVIM Forum  roceedings, Montreal, Canada, June 3–6.
  • Miller, J., and S. Colaquiri. 1994. “The carnivore connection: Dietary carbohydrate in the evolution of NIDDM.” Iabetologica 37: 1280–1286.
  • Backus, R.C., N.J. Cave, and D.H. Keisler. 2007. “Gonadectomy and high dietary fat but not high dietary carbohydrate induce gains in body weight and fat of domestic cats.”British Journal of Nutrition 98(3): 641–650.
  • McCann, T.M., K.E. Simpson, D.J. Shaw et al. 2007. “Feline diabetes mellitus in the UK: The prevalence within an insured cat population and a questionnaire-based putative risk factor analysis.” Journal of Feline Medicine and Surgery 9: 289–299.
  • Slingerland, L.I., V.V Fazilova, E.A. Plantinga et al. 2009. “Indoor confinement and physical inactivity rather than the proportion of dry food are risk factors in the development of feline type 2 diabetes mellitus.” Veterinary Journal 179(2): 247–253.

 

 

Kass on karnivoor, kas ta vajab üldse süsivesikuid?

Kõrge kvaliteediga süsivesikud kassi toidus toimivad suurepärase energia allikana. On tekkinud valearusaam, et kass ei vaja süsivesikuid, kuna tegemist on karnivooriga ning nad peaks sööma ainult liha. Aga nagu ka kõik teised imetajad, omastavad ka kassid energiat kolmest makrotoitainest: valgust, rasvast ja süsivesikutest1. Paljud kassi keha rakud vajavad just süsivesikutest saadavat glükoosi oma energia jaoks. Kuigi metsikud kassid söövad looduses vähe süsivesikuid, siis tubaste kasside seedesüsteem saab hõlpsasti hakkama kõrgema süsivesikute tasemega toidus. Kuigi kasside süsivesikute ainevahetus on teistsugune kui koertel ja teistel liikidel, saab terve kassi seedetrakt süsivesikute ainevahetusega kenasti 

hakkama2.

  • Täisväärtuslikus ja tasakaalustatud toidus annavad süsivesikud toidus energiat, valku aga kasutatakse teistes olulistes kohtades nagu rakuehituses, immuunsüsteemi toetus jm.
  • Liigsete kalorite tarbimine – olgu need siis valgust, rasvast või süsivestikutest – soodustab ülekaalu ja ülekaalust tingitud haiguste teket, nt kasside diabeet2.
  • Väheaktiivne elustiil on samuti ülekaalu ja diabeedi teket soodustavaks faktoriks.
  • Madala süsivesikute osakaaluga toidud on tavaliselt kõrgema rasva ja kalorisisaldusega, mis samuti suurendab ülekaalu ühtu.

On olukordi, mil madala süsivesikute osakaaluga toidud on sobivad:

  • Diabeedhaigete kasside üleviimine kõrge valgusisaldusega toidule, võib toimida kassile soodsalt.

 

1. Laflamme DP. Cats and carbohydrates: implications for health and disease. Compend Contin Educ Vet. 2010:E1–E3. 

2. de-Oliveira LD, Carciofi AC, Oliveira MCC, et al. Effects of six carbohydrate sources on diet digestibility and postprandial glucose and insulin responses in cats. J Anim Sci. 2008;86:2237–2246.

 

 NB! Perioodil 4-15.3 saad PetCity loomaliinikutest Pro Plan Veterinary Diets ja Hill's Prescription Diets kaalulangetus- ja diabeetikutele mõeldud toidud 15% soodsamalt. Valikus on nii kuivtoidud kui ka märgtoidud koertele ja kassidele.